Sugurakkude külmutamine maksab Eestis naistele kuni kümme korda rohkem kui meestele, ulatudes erakliinikutes 3500 euroni. Samuti kehtib Tervisekassa hüvitistele sooline vanusepiir: meestel kuni 40 ja naistel 35 eluaastat, mis tekitab sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust ning takistab paljudel pereloomise planeerimist.

Erakliinikutes maksab naise munarakkude külmutamine 2500 kuni 3500 eurot. Mehe sperma külmutamine maksab samal ajal 200 kuni 400 eurot. Kümnekordne hinnavahe peegeldab seda, mida kaks erinevat protseduuri kehalt nõuavad, mitte pelka ärihuvi.

Munarakkude kättesaamine tähendab nädalaid hormoonravi ja kirurgilist sekkumist, samas kui sperma loovutamine ei nõua kumbagi. Kuigi bioloogia on ebaõiglane, ei peaks riiklik süsteem seda lõhet suurendama. Säilitamistasu on mõlemale soole võrdne, kuid naise jaoks on finantsiline lävepakk kättesaamatus kõrguses.

2500 eurot on summa, mida paljud Eesti naised ei teeni isegi terve kuu jooksul. See on korteriüür mitmeks kuuks või poole aasta toiduraha. Valik oma viljakust säilitada ei ole tegelikult valik, kui pangakonto seda ei luba.

Sugurakkude külmutamine ja Tervisekassa erinevad vanusepiirid

Tervisekassa hüvitab meeste seemnerakkude säilitamist meditsiinilistel näidustustel kuni 40. eluaastani. Naiste munarakkude puhul kehtib sama hüvitis samadel tingimustel vaid kuni 35. eluaastani. Viieaastane erinevus tähendab, et diagnoosi saanud 36-aastane naine jääb riikliku toeta, kuid mees samas olukorras mitte.

See hüvitis kehtib ainult siis, kui patsiendi viljakust ohustab ränk ravi, näiteks keemiaravi. Riik astub appi, kui diagnoos ähvardab laste saamisele lõpu peale panna. See on vajalik samm, kuid sotsiaalne külmutamine ehk ennetav säilitamine tulevikuks ei kuulu riikliku rahastuse alla üldse.

Eesti Naistearstide Selts leiab, et selline sooline eristamine on meditsiiniliselt põhjendamatu. Tervisekassa ei ole avalikult selgitanud, miks on piirid seatud just 35. ja 40. eluaasta peale. Selline bürokraatlik detail määrab otseselt selle, kes saab diagnoosi järel lootust säilitada ja kes mitte.

Tulevane emadus muutub osaliselt pangakonto küsimuseks.

Seadus, mis ei ole ajaga kaasas käinud

Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus lubab rakke säilitada kuni seitse aastat. See piir kirjutati seadusesse ajal, mil tänapäevane tehnoloogia ei olnud veel laialdaselt kasutusel. Kaasaegne meditsiin võimaldab rakke säilitada aastakümneid, ilma et nende kvaliteet langeks.

Praktikas tähendab see, et 30-aastaselt rakud külmutanud naine peab need seaduse järgi kasutama enne 37. sünnipäeva. Kui elu läheb teisiti, on seaduslik aken kinni, kuigi bioloogia lubaks enamat. Riiklik regulatsioon on jäänud tehnoloogilisele arengule jalgu.

Tervisekassa tasub naiste viljatusravi eest kuni 40. eluaastani, kuid külmutamist toetatakse vaid 35. aastani. See tähendab, et riik on valmis maksma hilisema ja kallima ravi eest, kuid mitte varasema ennetuse eest. Ennetav tegevus võiks aga viljatusravi vajadust ühiskonnas märkimisväärselt vähendada.

Kes saab endale planeerimist lubada

Kujuta ette 32-aastast naist, kes töötab täiskoormusega ja maksab üüri. Arst soovitab munarakud külmutada, kuid kliinikust väljudes seisab ta silmitsi ligi 4000-eurose väljaminekuga. Tervisekassa ei kata sellest summast sentigi, kui puudub otsene meditsiiniline diagnoos.

Dr Kai Haldre on öelnud, et sotsiaalne külmutamine on Eestis kättesaadav peamiselt jõukamatele inimestele. See tekitab ühiskonnas sügavat sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust. Võimalus oma elu planeerida sõltub üha enam sissetulekust, mitte soovist saada lapsevanemaks.

Vahe ei ole ainult rahas, vaid ka kindlustundes. Naine, kel on säästud, saab endale aega osta; naine, kes elab palgapäevast palgapäevani, peab lootma õnnele. Seda olukorda ei saa nimetada ebaõnneks, vaid see on teadliku poliitika tulemus.

Riiklik sündimus ja puuduv statistika

Terviseminister Riina Sikkut on tunnistanud, et sotsiaalse külmutamise hüvitamine ei ole praegu riiklik prioriteet. Samal ajal otsib riik pidevalt uusi viise sündimuse tõstmiseks. Need kaks suunda — soov tõsta sündimust ja keeldumine toetada ennetavat säilitamist — ei sobi hästi kokku.

Eestil puudub praegu isegi täpne statistika selle kohta, kui palju naisi on sotsiaalset külmutamist oma raha eest kasutanud. Poliitilisi otsuseid tehakse andmete põhjal, mida keegi ei kogu. Ilma andmeteta on raske hinnata, kui suur on tegelik vajadus riikliku toe järele.

Soolise ebavõrdsuse kaotamine hüvitamistingimustes ei ole ainult lisaraha küsimus. See on aususe ja järjepidevuse küsimus riigi ning kodaniku vahel. Sugurakkude külmutamine ei tohiks olla luksusteenus, vaid kättesaadav lahendus kõigile, kes soovivad oma pere tulevikku kindlustada.