Dinosauruste pärand meie toidulaual on konkreetsem, kui enamik meist arvab: kana taldrikul on bioloogiliselt dinosaurus, munakoorel on 66 miljoni aasta vanune värvimismuster ja hommikusöögileiva kõrrelised kasvasid juba kriidiajastu maastikel.
Kana on dinosaurus. Päriselt.
Võta taldrik, pane sellele praekana ja mõtle hetkeks, keda sa tegelikult sööd. Mitte metafoorselt, mitte luuletuslikult, vaid bioloogiliselt. Kana ei ole dinosauruste järeltulija samas mõttes, nagu inimesed on ahvide järeltulijad. Kana on dinosaurus, täpselt nii nagu nahkhiir on imetaja.
Linnud kuuluvad theropoodide hulka, mis on kiskjalike dinosauruste evolutsiooniline haru. See pole poeetiline liialdus, vaid süstemaatika fakt. Kui bioloogid joonistavad elupuu, istuvad kanaemad ja jaanalinnu isased samal oksale, kus kunagi olid lõugadest ja küünistest tuntud kiskjad.
Siin tuleb kõige veidram tükk. Tyrannosaurus rex, see kuni üheksa meetrine kivistunud õudusunenägu, on geneetiliselt ja molekulaarselt kõige lähedasem just kanale ja jaanalinnule. Mitte krokodillile, mitte komodovaranile. Kanale.
Labori analüüsid on seda kinnitanud valgurühmade tasandil, kus fossiilsed kudede jäljed lubavad molekulaarset võrdlust.
See tähendab midagi konkreetset ka köögis. Kui röstid kana, süüa teed sauropoodi järeltulija lihast. Kui hommikul koorid muna, töötad dinosaurustelt päranduva struktuuriga.
Kriidiajastu lõpp, 66 miljonit aastat tagasi, ei kustutanud dinosauruste liini, see lihtsalt pressis selle läbi katastroofi kitsasest august, ja teisele poole tuli välja sulestik ja lauluvõime. Theropoodide evolutsiooniline haru jäi ellu. Ja nüüd elab see meie toidulaual.
Põrgukana ja botaaniline Pompei
Kujuta ette lindu, kes kaalub ligi 11,3 kilogrammi, ulatub meetri ja poole pikkuseks ning sööb puuvilju. Mitte rohtu, mitte liha — puuvilju. See on Infernogallus jamesi, "põrgukana", kelle fossiilid leiti Hell Creeki formatsioonist ning kes elas umbes 66 miljonit aastat tagasi.
Ta on esimene teaduslikult tuvastatud puuviljatoiduline dinosaurus — ja see avastus muudab pilti, mida oleme theropoodide eluviisist kandnud.
Kuid kust tulid need puuviljad? James Saulsbury Kansase Ülikoolist nimetas seda paika "botaaniliseks Pompeiks" — 74 miljoni aasta vanused puuviljad on seal säilinud nii hästi, et teadlased suutsid neid üksikasjalikult kirjeldada. Puuviljad olid ligikaudu viinamarjasuurused. See on konkreetne mõõt, käega katsutav, mitte abstraktne number paleontoloogilistest tabelitest.
Nende puuviljade olemasolu 74 miljonit aastat tagasi räägib suuremast loost. Õistaimed, teaduskeeles angiospermid, ilmusid Maa peale umbes 136 miljonit aastat tagasi ja hakkasid aeglaselt välja tõrjuma varem valitsenud paljasseemnetaimi. Nende levik tõi kaasa midagi revolutsioonilist: mahlased, seemnetega täidetud viljad kui uus toitumisallikas.
Thomas Dudgeon Royal Ontario Muuseumist on sõnastanud selle täpselt — õistaimede evolutsioon tõi maailma täiesti uue toiduallika, millel olid tagajärjed kõikidele kõrval elavatele loomadele.
Seos oli sümbiootilisem, kui esmapilgul tundub. Dinosaurused said toitu, taimed said midagi vastutasuks: liikumise. Seemned läbisid sauruste seedekulgla ja levisid uutesse kohtadesse.
James Saulsbury vihjab, et just see mehhanism võis kiirendada suurte mahlaste puuviljade teket — varem, kui seni arvati. Ehk ei tekkinud suured mahlased puuviljad alles pärast dinosauruste kadumist, nagu pikalt usuti. Ehk aitasid dinosaurused ise neid kujundada.
Põrgukana sõi. Mets levis. See mets on see mets, millest me täna marju korjame.
Mida kivistunud väljaheide meile räägib
India Lameta formatsiooni koproliidid näevad välja nagu kivid. Need ongi kivid, omamoodi: fossiilid, mis tekkisid siis, kui dinosauruse seedejäägid muutusid mineraalide abil kõvaks kivimiks. Kuid nendes hallikaspruunides tükkides peitub midagi väärtuslikumat kui kivi — otsene tõend selle kohta, mida üks elusolend viimati sõi.
Nende koproliidide keemiline analüüs näitas, et nende autorid tarbisid riisitaolisi taimi ja kõrrelisi. Need samad taimed, millest me jahvatame leiba, keedame putru ja pruulime õlut. Nende juur ulatub tagasi aega, mil dinosaurused kõndisid.
Siis tuleb Yale'i ülikooli teadlane Jasmina Wiemann ja lisab pildi sellele loole. Ta uuris 66 miljoni aasta vanuseid munafossiile ning leidis sealt kaks pigmenti: protoporfüriin ja biliverdiin. Need pole võõrad nimed — need on täpselt samad ained, mis värvivad tänapäeval roheliseks metskana muna ja pruuniks kanafarmi omad.
Munade värvimustrid ei tekkinud lindudega. Need tekkisid juba eumaniraptoritel, kiskjaliste dinosauruste rühmal, kellest linnud põlvnevad. Värvumine toimus evolutsioonis vaid korra ja kandus edasi otse.
Ja siis on veel Aratasaurus. Selle dinosauruse 115 miljoni aasta vanustest luudest tuvastati heemi ja hemoglobiini jäljed — vere biokeemilised allkirjad, mis on ootamatult kaua vastu pidanud. Täpne mehhanism, kuidas need molekulid nii kaua säilisid, on teadlastele siiani mõistatus. See on üks neist kohtadest, kus teadus ausalt ütleb: me ei tea veel.
Igal hommikul, kui murrad muna kaussi, oled sisuliselt käsitlemas sauruseajastu pärandit. Koorel olev värvus ei ole kokkusattumus. See on 66 miljoni aasta vanune lahendus, mis töötab ikka veel.
Eesti toidulaud: dinosauruste pärand taldrikul
Narva-Jõesuu kalasuitsutajad teavad jõesilmu hästi: see angerjaliku kehaga, suusalgse loomake ronib üles jõgedesse iga sügis, nagu ta on teinud viimased 360 miljonit aastat. Mitte 36 miljonit. 360 miljonit. Jõesilm oli juba vana loom, kui esimesed dinosaurused alles käima hakkasid, ning ta on sama kujuga täna, kui ta oli siis.
Narva-Jõesuu suitsutatud silm taldrikul on seega midagi enama kui kohalik hõrk — see on söödav side aegadesse, mil maal polnud veel ühtegi suurt maismaaimetajat.
Lõuna-Eestis Karilatsis kasvatatav tuur on mõne miljoni aasta nooremast puust, kuid tema keha ehitus kannab selgelt kriidiajastu pitserit — kõhre-luine skelett, kilpjad luuplaadid külgedel, piklik kühm-koon. Tuurlased säilitasid oma keskkarboniaegsed proportsioonid läbi aegade, kuna nende lahendus töötas. Kaaviar tuuralt on luksus, mida inimene on hinnanud sajandeid, kuid tuur ise ei tea sellest midagi — ta on lihtsalt püsinud.
Siis on taimed. Hõlmikpuu — Ginkgo biloba — on elustik otse triasist: lehed sama kujuga, puit sama lõhnaga, nagu 200 miljonit aastat tagasi. Tänapäeva gurmeekokad kasutavad hõlmikpähkleid Jaapani köögis, ning laanesõnajala nooreid võsusid leiab Põhjamaade restoranide kevadmenüüst. Need ei ole nostalgiaroad — need on taimed, mis elasid üle väljasuremise, üle jääaegade, üle kõige, ja on nüüd uuesti moes, sest nende maitse on originaalne selles kõige sügavamas mõttes.
Meie toidulaud on palju vanem, kui me arvame.
Mida me veel ei tea — ja miks see on parim osa
New Mexico "botaanilisest Pompei'st" leiti 74 miljoni aasta vanused puuviljad. Kuid kes neid sõi? Fossiilid näitavad puuviljad, näitavad luid, kuid harva mõlemat koos. Millised suurrohusööjad täpselt neid vilju maitsid, on siiani vastuseta.
Infernogallus jamesi, see 11-kilone põrgukana, sai oma koha ajaloos tänu luudele. Sulgi pole fossiilid säilitanud, pehmeid kudesid ei jää kivimisse. Kas ta oli suleliselt rikkalik nagu tema sugulased, võime vaid arvata.
Aratasauruse luust leiti 115 miljoni aasta vanused hemoglobiini jäljed. See on umbes nagu leida majast foto, mis peaks ammu tolmuks lagunema. Mehhanism, mis need molekulid nii kaua koos hoidis, on teadlastele siiani mõistatus.
Ja kui suur osa dinosaurustest tegelikult puuvilju ja teravilju sõi? Senine pilt on udune. Iga uus fossiil kirjutab menüü natuke ümber. See ei ole teaduse nõrkus; see on see, kuidas teadus töötab.
Iga söögikord on omamoodi ajaloos rändamine. Kana taldrikul, munakollane hommikuvahus, hõlmikpuulehed teel — kõik need jooned lähevad tagasi maailma, mida ükski inimene pole näinud.
Dinosauruste pärand meie toidulaual on igapäevane ja elav. Mida me veel ei tea, on palju rohkem kui seda, mida teame. See, ausalt öeldes, on parim osa.
