Tehisintellekt ja tulevik toovad 2026. aastaks kaasa murrangu, kus masinad ei piirdu enam ekraanil lobisemisega, vaid hakkavad tänu uutele maailmamudelitele füüsilisest reaalsusest päriselt aru saama. Minu 15 aasta kogemus IT-s kinnitab, et tekstipõhine meelelahutus on asendumas reaalsete tegudega, kus tarkvara ja füüsiline maailm lõpuks ometi kokku sulavad.
Kui jutt asendub tegudega ehk miks robotid enam seina ei jookse
Juuniks 2026 on generatiivne tekst eilne päev ja fookus on liikunud maailmamudelitele nagu WEAVER ja RepWAM. Need ei proovi enam lihtsalt tähti ritta seada, vaid simuleerivad reaalsust nii täpselt, et vahet on raske teha. WEAVER saavutas robotite liigutamisel 0,870 korrelatsiooni päris tulemustega, mis tähendab, et simulatsioon ja elu on peaaegu üks ja seesama.
Minu arvates on see tohutu hüpe, sest need uued süsteemid ei jookse enam pimesi vastu seina. RepWAM mudel kasutab visuaaltegevuse tokeniseerimist, mis on peen väljend selle kohta, et robot näeb asja ja teab kohe, mida sellega pihta hakata. Robotite algmudeli π0,5 edukus paranes reaalsetes tingimustes 38%, mis pole enam laborimäng, vaid pika puuga tehtud arenguhüpe.
Loomulikult käib selle arenguga kaasas ka süvavõltsingute laviin, mis on paljudel harja punaseks ajanud. YouTube arendab õnneks tuvastusvahendit, mis võimaldab avaliku elu tegelastel AI-ga loodud deepfake-sisu üles leida ja kiiresti eemaldada. Seega on see jälle valikute küsimus, kas me laseme tehnoloogial ennast lollitada või võtame kontrolli tagasi.
Füüsika ei valeta ehk miks meil on vaja tuumasünteesi ja uusi andureid
Maailm ei ole ainult kood ja ekraanipikslid. Minu 15 aasta kogemus näitab, et lõpuks loeb ikkagi see, kui palju meil on energiat ja kui kiiresti andmed liiguvad. Siin ei piisa enam iluterminoloogiast, vaid tuleb vaadata reaalselt toimivaid füüsikalisi lahendusi.
Võtame näiteks DIII-D reaktori San Diegos. Sealne tuumasünteesi eksperiment kasutab ECHO algoritmi ja närvivõrke, et optimeerida reaalajas plasma kuumutamist. Tehisintellekt ei kirjuta seal luuletusi, vaid tegeleb sellega, et reaktor keset tööd lihtsalt pekki ei läheks.
Teadlased jändavad kiraalsete 2D perovskiitidega nagu R-(MBA)2PbI4, kus on tuvastatud p-tüüpi juhtivus ja spinntransport. See peen terminoloogia tähendab maakeeli seda, et saame luua oluliselt tõhusamaid ja kiiremaid seadmeid. Lisaks ei vaja uue põlvkonna kvantandurid enam täielikku jahutamist, mis vähendab raisatud energiat ja tõstab mõõtetäpsust.
Koodi kirjutamise kulu on veeremas nulli suunas, aga tähendusrikka tarkvara loomise hind mitte.
Süsteem 0 ja kognitiivne koloniseerimine: kes sinu peas tegelikult otsustab?
Kui robotid õpivad füüsilises maailmas liikuma, siis tegelikult toimub veelgi peenem mäng meie oma peas. Teadlased hoiatavad „Süsteem 0“ eest – see on algoritmi imbumine meie otsustusprotsessi ja psühholoogia arhitektuuri. Minu 15 aasta kogemus süsteemide ehitamisel ütleb, et me ei pane tähelegi, kui algoritmid hakkavad meile võõraid huve sisse söötma.
See on kognitiivne koloniseerimine, kus sa arvad, et tegid ise valiku, aga tegelikult sikutas niite keegi teine. Future of Life Institute nõuab USA-lt konkreetseid reegleid, et neid hiiglaslikke eksperimente piirata enne, kui need täielikult kontrolli alt väljuvad. Praegune tempo on meeletu ja ametnikud jäävad siin jänni, sest nemad vaatavad paberit, mitte reaalset elu.
Tristan Harris küsib tabavalt – kas me ehitame endale abilist või hoopis asendajat? Meile müüakse sageli niinimetatud AI absolutismi ehk ideed, et apokalüptiline tulevik on vältimatu paratamatus. Minu arvates on see süsteemne manipulatsioon, kus tehnoloogiahiiud üritavad oma marginaali hoida meie isikliku vabaduse arvelt.
Tehisintellekt ja tulevik koodimaailmas: kulu on null, aga väärtus loeb
Minu 15 aasta kogemus süsteemide ehitamisel ütleb, et oleme jõudnud punkti, kus koodi kirjutamine kui käsitöö on suremas. Veel kolm aastat tagasi kasutas generatiivset AI-d vaid 3% advokaadibüroodest, kuid täna, juunis 2026, on pilt risti vastupidine. Tarkvarafirmas Ashby on alates 2025. aasta augustist üle 50% kogu uuest koodist masina poolt genereeritud.
See on tohutu hüpe, kus pool tööst tehakse ära enne, kui programmeerija kohvigi valmis saab. AI ei tule võtma meie töökohti, vaid ta võtab süntaksi, „liimkoodi“ (glue code) ja need tuhanded klahvivajutused. Tarkvara ei peaks kliendile olema kulu, vaid tulu, mis tähendab, et maksma peaks väärtuse, mitte ridadena kirja pandud vaeva eest.
Kuidas sellist sünteetilist kraami usaldada? Teadustöös on paika loksunud uus tehniline tingimus nimega „task exchangeability“ ehk ülesannete asendatavus. Kui masina genereeritud kood käitub kontrolltestides samamoodi nagu inimtöö, siis on see asendatav. Kes praegu jala piduril hoiab, jääb rongist väga pika puuga maha.
Kas 2027 tulebki maailma lõpp või müüakse meile lihtsalt hirmu?
BBC teatas hiljuti uurimistööst, mis ennustab AI muutumist kontrollimatuks aastal 2027. Minu arvates on see hirmude müümine sarnane kunagiste suurte arvutiviiruste paanikaga, kus reaalsus oli märksa igavam kui karjuvad pealkirjad. Huvitav, kas me päriselt usume, et täpselt kolme aasta pärast kaotame kontrolli kõige üle, mida oleme ise ehitanud?
Dario Amodei Anthropicust nõuab tehisintellekti arengu kiiret ja ranget reguleerimist. See on nagu püüda kihutavat rongi paljakäsi peatada, samal ajal kui ise kühveldad sütt ahju juurde, et tempo ei langeks. Selline „kõik on kadunud“ stiilis lähenemine pigem halvab meie otsustusvõimet kui aitab reaalseid ohte vältida.
IBM on pannud kokku neli stsenaariumi strateegiliseks planeerimiseks, et katsuda jääda ratsionaalseks ka keset seda tohutut haipi. Minu kogemus näitab, et asjad lähevad võssa siis, kui meil puudub plaan B ja C, mitte siis, kui tehnoloogia on liiga tark. Meil on vaja pragmaatilist lähenemist, mitte hirmust tingitud paralüüsi.
Tehisintellekt on loov partner, mitte asendaja
Me ei pea vaatama tehisintellekti kui tonti, mis tuleb ja võtab meilt lihtsalt töö käest ära. „The Moving Drone“ projekt näitab, kuidas masinat saab kasutada muusikas loova partnerina, kus AI toetab, mitte ei dikteeri. See ongi pragmaatiline suund, kus masin on väga võimekas tööriist asjatundja käes.
Minu 15 aasta kogemus süsteemide ehitamisel näitab, et pakkumised on tavaliselt umbes 95% täpsed, sest alati jääb sisse väike määramatus. Kui koodi kirjutamise kulu liigub massiliselt nulli suunas, peame meie liikuma kõrgemale ehk mõtlema sisule ja väärtusele.
Katsuge need süsteemid enda kasuks tööle panna, selle asemel et lihtsalt nurgas väriseda. Meil on hetkel veel reaalne võimalus ise otsustada, kuidas me neid uusi lahendusi oma igapäevatöösse integreerime. See on valikute küsimus – tehisintellekt ja tulevik on meie endi kätes, kui säilitame kontrolli ja keeldume olemast märkamatult juhitavad mutrid.
