Helsingi Ülikooli teadlaste „kadunud maailm“ on Edela-Amazonasest LiDAR-tehnoloogia abil avastatud muistne Aquiry tsivilisatsioon, mis asustas piirkonda aastatel 600 eKr kuni 900 pKr. Uuringud kinnitavad, et varem inimtühjaks peetud vihmametsas elas miljoneid inimesi, kes kujundasid maastikku teadliku agrometsanduse ja mullaharimisega.
Laserikiir läbi lehestiku: Nähtamatu tsivilisatsiooni ilmsikstulek
Kui lendaksite täna üle Edela-Amazonase vihmametsa, näeksite vaid lõputut ja monotoonset rohelist ookeani. See on paik, mida oleme harjunud pidama viimaseks puutumatuks põlislooduseks, kus loodus domineeribe inimese üle. Ometi peidab see tihe lehestik midagi, mis ei tohiks seal loogiliselt võttes asuda.
Teadlased kasutasid uurimiseks LiDAR-tehnoloogiat ehk laserskaneerimist, mida võib nimetada arheoloogiliseks röntgeniaparaadiks. See seade saadab lennukilt maapinna poole miljardeid valgusimpulsse, mis lipsavad lehtede vahelt läbi ja peegelduvad maapinnalt tagasi. Nii sünnib detailne ruumiline mudel, kus mets on justkui nähtamatu käega pealt ära pühitud.
- aasta juuli lõpus ajakirjas Nature avaldatud uuringus paljastasid teadlased midagi tõeliselt jahmatavat. Vaid 4500 ruutkilomeetri suuruselt alalt tuvastati 432 korrapärast pinnavormi, mis moodustasid tiheda ja organiseeritud võrgustiku. See avastus on märk kadunud maailmast nimega Aquiry, mis tegutses selles piirkonnas aastatel 600 eKr kuni 900 pKr.
Martti Pärssineni juhitud meeskonna leid kinnitab, et Amazonas polnud inimtühi looduspark, vaid miljonite elanikega ja teadlikult kujundatud kultuurmaastik. Ajakiri Nature ei avalda uudiseid kergekäeliselt ja see uuring tabas teadusmaailma ootamatult. See lükkab ümber aastakümneid kestnud dogma Amazonase kui ressursivaese ja elukõlbmatu koha kohta.
Me räägime tsivilisatsioonist, mille mastaabid on võrreldavad Vana-Kreekaga, kuid mis on seni olnud täiesti nähtamatu. Šokk muudab meie arusaama ajaloost fundamentaalselt. Me ei vaata enam puutumatut džunglit, vaid hiiglaslikku, sajandeid vana hüljatud aeda.
Me ei vaata enam puutumatut džunglit, vaid hiiglaslikku, sajandeid vana hüljatud aeda.
Arvud, mis muudavad ajalugu: Helsingi Ülikooli teadlaste „kadunud maailm“ numbrites
Pikka aega elasime teadmises, et Amazonase vihmamets on inimtühi ja puutumatu loodusmuuseum. See oli mugav narratiiv, kus inimasustus oli vaid harv ja juhuslik eksitus rohelises ookeanis. Arheoloogid pakkusid varem, et kogu hiiglasliku Amazonase basseini peale kokku elas esimese aastatuhande alguses ehk kaks miljonit inimest.
Martti Pärssineni meeskonna kogutud andmed ei nihuta piire vaid natuke, vaid lükkavad need täiesti ümber. Aquiry tsivilisatsioon tegutses Edela-Amazonases poolteist aastatuhendet. Uued prognoosid on jahmatavad ja näitavad, et ainuüksi selles ühes piirkonnas elas esimese aastatuhande alguses 1,25 kuni 3 miljonit inimest.
Varem usuti, et kogu hiiglaslik Amazonas mahutas kokku vaevalt kaks miljonit hinge. Nüüd aga näeme, et üksainus nurgake metsast oli asustatud tihedamalt kui varem arvati olevat terve kontinent. See muudab täielikult meie arusaama sellest, millist koormust suutis vihmametsa ökosüsteem kanda.
Vaatluse all olev ala laiub 183 000 ruutkilomeetril. See on pindalalt võrreldav nelja Eestiga, mis on täis peidetud inimjälgi. Me ei räägi üksikutest onnidest, sest sellel alal peitub prognooside kohaselt 20 000 kuni 30 000 monumentaalset rajatist.
Iga paari kilomeetri järel leiaksime iidse tseremooniakeskuse või geoglüüfi. See ei ole enam lihtsalt „mets“, vaid pigem hiiglaslik ja sajandeid hoolikalt kujundatud maastikuarhitektuur. Statistiline pööre muudab vihmametsa mõistet meie teadvuses.
Mida me pidasime metsikuks padrikuks, on tegelikult mahajäetud ja uuesti võssa kasvanud aed-linnastu. See on tõestus, et inimkond on suuteline muutma planeeti palju varem kui seni arvati. See ongi avastuse kõige põnevam osa.
Amazonas kui hiiglaslik aed: Muistsed „põllumehed“ ja nende pärand
Me oleme harjunud mõtlema vihmametsast kui millestki, mis lihtsalt juhtus. Martti Pärssineni meeskonna leidudest koorub välja teistsugune pilt. See hiiglaslik roheline massiiv on unustusse vajunud ja metsistunud aed.
Parapähklipuud või eri liiki palmid ei kasva Edela-Amazonases juhuslikult. Muistsed elanikud tegelesid intensiivse agrometsandusega, soodustades teadlikult just neid puuliike, mis pakkusid väärtuslikku toitu. Mets on täpselt nii looduslik nagu üks sajanditeks hooldamata jäänud vana taluaed.
Kui geoloogid uurisid sügavalt vihmametsa pinnast, leidsid nad sealt silmatorkavaid ja ulatuslikke söekihte. Pikka aega arvati, et need on mälestused muistsetest metsapõlengutest. Tegelikult on need süsinikujäljed inimtegevuse signatuurid, millega muudeti Amazonase happeline pinnas viljakaks.
See oli sihipärane ja pikaajaline maaparandus, mis kestis läbi terve esimese aastatuhande. Looduse ja kultuuri piir hajub siin täielikult. See, mida me peame puutumatuks põlislooduseks, on tegelikult süstemaatiliselt kujundatud antropogeenne maastik.
Kakskümmend aastat mudas ja kaartidel: Martti Pärssineni maraton
Teadus ei ole enamasti filmilik hetk, kus keegi hüüatab „Heureka!“. Emeriitprofessor Martti Pärssineni ja tema meeskonna jaoks tähendas see kahte aastakümmet kestnud rännakut läbi džungli. See oli maraton, kus kummikud uppusid Acre osariigi punasesse mutta ja silmad väsisid laserskaneeringute peente joonte kohal.
Soome Akadeemia ja Soome Madridi instituut rahastasid seda uurimistööd järjepidevalt üle kahekümne aasta. See on tänapäeva akadeemilises maailmas haruldaselt pikk usalduskrediit. Ilma Brasiilia paleontoloogi Alceu Ranzita ja tema kohalike teadmisteta oleksid need hiiglaslikud maamärgid jäänudki vaid suvalisteks pinnavormideks.
Me loeme täna teadusajakirja Nature veergudelt järeldusi ja vaatame arvutiekraanidel helenduvaid 3D-mudeleid. Me ei näe seal sääserohkeid öid kaugetes džunglilaagrites ega rasket ebakindlust. Teadus on pikk seiklus, kus tõeline selgushetk teenitakse välja pigem jäärapäise visaduse kui õnnega.
Teaduse suur pusle: Mesilastest Alzheimeri ja muistsete linnadeni
Amazonase varemed on vaid üks kild palju suuremast puslest. Tänapäeval on uurija peamine abimees sageli nähtamatu kood, mis peitub eluteaduste tarkvararegistris bio.tools. Seal on teadlastele kättesaadavad ligi 33 000 erinevat annoteeritud meetodit maailma lahkamiseks.
Võrdluseks ei pea vaatama ainult kaugele Brasiiliasse, sest Tartu Ülikooli loodusmuuseumis tehakse samasugust detektiivitööd Euroopa metsmesilaste nimestiku koostamisel. Ükskõik, kas me kaardistame muistseid tänavaid või pisikesi tolmeldajaid, me otsime korda kaosest. Püüame mõista, kuidas elu on meie maastikke kujundanud.
Needsamad loogikad, millega loetakse laserikiire abil maapinna mälu, aitavad mõista ka meie endi bioloogilist siseilma. Teadlased kasutavad P300 sündmusseosega potentsiaali biomarkerina Alzheimeri tõve varajaseks diagnoosimiseks. See on nagu aju sise-LiDAR, mis otsib esimesi märke peidetud struktuuride murenemisest.
Miks on inimene nii rumal? Teoloogia ja kadunud maailmad
Samal ajal kui arheoloogid kaevavad välja Aquiry varemeid, tegeleb Helsingi Ülikooli teoloogiateaduskond küsimusega, miks me üldse laseme oma maailmal varemeteks muutuda. 2023. aastal omistati seal audoktori kraad Greta Thunbergile. Kirikuajaloo professor Tuomas Heikkilä selgitas, et teoloogia uurib inimkonna kõige põhjapanevamaid küsimusi.
Heikkilä sõnul on tänapäeva suurimad ohud, alates kliimamuutustest kuni looduse hävimiseni, kõik inimese enda tekitatud. Me proovime ravida sümptomeid, kuid jätame tähelepanuta juurpõhjuse. Tema hinnangul on teaduse ees seisev tegelik müstika see, miks on inimene ikkagi nii rumal.
Amazonase muistne tsivilisatsioon, mis 900. aasta paiku hääbus, on meile ebamugav peegel. Aquiry rahvas suutis toita kuni kolme miljonit inimest piirkonnas, mida meie täna vaid hävitada oskame. Meil on kasutada LiDAR ja kümned tuhanded tarkvaralised tööriistad, ometi seisame sarnase kuristiku serval.
Mis sai Aquiry rahvast pärast nende hiilgeaega? See küsimus jääb veel vastuseta. Kas suudame omaenese tsivilisatsiooni loo seekord teistsuguse lõpuni juhtida või jääb ka meile kuulunud Helsingi Ülikooli teadlaste „kadunud maailm“ lihtsalt uueks kihiks tuleviku laserskaneeringutel?
