Vaakum tipus: miks Eesti otsib 2026. aastal uut presidenti

  1. juunil 2026 teatas Alar Karis, et ei pürgi teiseks ametiajaks. Lühike teade, suured tagajärjed — ja aluspõhi sellele, et Ülle Madise presidendikandidaadina üldse päevakorda jõudis.

Eestis ei vali presidenti rahvas otse. Selle valib Riigikogu, ja kui sealt kokkulepet ei tule, siis valimiskogu. See tähendab, et presidendi nimi sünnib läbirääkimiste tulemusena, mitte valimisplakatitelt. Karise lahkumisotsus jättis erakonnad olukorda, kus keegi pidi tegema esimese sammu.

Samm tuli 11. augustil. Riigikogu esimees Lauri Hussar teatas pärast vanematekogu koosolekut, et õiguskantsler Ülle Madise on valmis kandideerima. Mitte tingimusteta. Madise seadis ühe nõude: piisav toetus, mis ulatub üle leeride piiride.

See tingimus on oluline. Presidendi valimiseks Riigikogus on vaja 68 häält ehk kahekolmandikulist enamust. Ükski erakond üksi seda ei anna.

  1. augustiks olid Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide saadikud kogunud Madise toetuseks 61 allkirja. Seitse häält puudu.

See pole isikliku ambitsiooniga lugu. Madise ei asunud ise kampaaniat pidama. Tema kandidatuur on vastus institutsioonilisele tühimikule, mille Karise lahkumine jättis. Keegi pidi sobima. Erakonnad vaatasid ringi ja üks nimi kordus.

Nüüd on küsimus, kas 61-st saab 68.

Kuuskümmend üks allkirja, seitse puuduvat häält

  1. augustiks oli Riigikogu liikmete allkirju kokku 61. Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond - kolm fraktsiooni, üks nimi. See arv räägib iseenda eest.

Kandidaadi ametlikuks ülesseadmiseks on vajalik vähemalt 21 allkirja. Latt on ammu ületatud - kolm korda üle. Formaalselt on Ülle Madise tee registreerimiseni avatud, kui see aeg 21. augustil kätte jõuab.

Aga presidendiks valituks osutumiseks on vaja 68 häält. See on kahekolmandikuline enamus 101-liikmelises Riigikogus. Praeguse seisuga jääb puudu seitse häält. Seitse. See on konkreetne arv, millele kolm koalitsiooni- ja toetuspartnerit vastust otsivad.

Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak on olnud Madise kandidatuuri selge hääl. Sotsiaaldemokraadid on teinud midagi, mis Eesti poliitikas on üsna harv: nad on pidanud Madise teemal läbirääkimisi kõigi erakondadega peale EKRE. See ei ole viisakusžest. See on strateegia.

Need seitse puuduvat häält peavad tulema kuskilt mujalt. Isamaa ja Keskerakond pole 13. augusti seisuga oma seisukohta avaldanud. Nende vaikus ei ole juhuslik. Kes hoiab häält, hoiab ka kauplemisjõudu.

Tanel Kiik SDE-st on öelnud otse: „Ülle Madisel võiks olla küll see potentsiaal saavutada kahekolmandikuline toetus, et juba riigikogus valituks osutuda.“ Potentsiaal - mitte garantii. Vahe on oluline.

Rehkendus on lihtne. 61 allkirja tähendab tahet. 68 häält tähendab presidenti. Seitsme hääle taga on poliitiline kauplemine, mida ei panda kirja ühessegi pressiteatesse.

Põhiseaduse valvur presidendikandidaadina: kes on Ülle Madise ja mis teeb tema kandidatuuri keeruliseks

Ülle Madise on olnud Eesti õiguskantsler alates 31. märtsist 2015. See on üle kümne aasta tööd, mille sisu on lihtne: jälgida, et riik ei rikuks omaenda seadusi. Tema laud on täis kaebusi, kus kodanik on riigi vastu - ja tema ülesanne on olla see sõltumatu hääl, mis ei allu ühelegi erakonnale.

Seepärast on Martin Helme kriitika terav. EKRE esimees heidab Madisele ette huvide konflikti: kehtivat ametit pidav õiguskantsler, kellel on põhiseaduslik kohustus olla erapooletu, kandideerib poliitilisele kohale. See pole puhtalt poliitiline kala. Küsimus on aus - kas institutsioon, millel peaks olema kõigi eestlaste usaldus, saab säilida, kui selle juht teeb valimiskampaaniat?

Madise toetajad vastavad, et tema kogu karjäär ongi olnud riigi teenistuses, mitte ühe erakonna teenistuses. Kristina Kallas nimetab tasakaalukust ja põhiseaduse kaitsja pädevust suureks tugevuseks. See argument peab paika - küsimus on selles, kas institutsioonil on aega ja selgust, et üleminek toimuks puhtalt.

Teise kandidaadina käis läbi TalTechi rektor Tiit Land. Ta on tugev nimi, aus valik - aga tema nimi kadus kiiresti tagaplaanile, kui Madise kandidatuur hakkas kuju võtma.

Seitsme hääle leidmine ei ole aritmeetika, see on poliitiline tahe.

Lugejale tähendab see järgmist: Eesti saab presidendi, kelle tugevus on seadus ja kelle nõrkus on seesama seadus. Kas see on probleem, sõltub sellest, kuidas Madise ise üleminekut juhib. See küsimus saab vastuse augustikuus.

Strateegiline vaikus: Isamaa, Keskerakond ja opositsiooni mäng

EKRE tegutses kiiresti. Partei seadis üles Mart Helme - oma mehe, oma sõnumi, selge vastulause. Seda vähemalt ei pea ära arvama.

Isamaa ja Keskerakond ei öelnud 13. augustiks midagi. Mitte poolthäält, mitte vastulauset. Ainult vaikus.

See vaikus ei ole juhuslik. Kaks opositsiooniparteid istuvad praegu täpselt seal, kus tahetakse istuda: kaalukeele rollis. Nende hääled on kaup, mida saab müüa. Küsimus on, mis hinnaga.

Äripäeva juhtkiri ütles selle otse välja: opositsiooni vastuseis võib olla puhtalt poliittehnoloogiline. Mitte põhimõte, mitte veendumus - tehniline mäng, where lõppeesmärk pole president, vaid järgmised koalitsiooniläbirääkimised.

Kujuta ette koosolekuruumi. Kaks parteid istuvad laua taga ja teavad täpselt, et neil on seitse häält, mida Madise leer vajab. Nad teavad seda ka. Selline on Riigikogu aritmeetika - 61 toetusallkirja, aga võiduks läheb 68.

Vaikimine töötab nii kaua, kuni hääletusvoor 2. septembril lähemale jõuab. Siis tuleb otsus langetada. Kas hääl läheb Madisele ja saadakse midagi vastu, läheb Mart Helmele ja saadakse ühtsustunne, või leitakse kolmas tee ja otsitakse uus kandidaat viimase hetkeni.

Poliitika pole alati põhimõtete küsimus. Mõnikord on see lihtsalt hind, mida keegi maksma peab.

Kalender ei oota: registreerimine, hääletusvoor ja mis saab 2. septembril

  1. augustil algab kandidaatide ametlik registreerimine. See kestab 24. augustini. Neli päeva, mille jooksul paber peab laual olema.

Alles pärast 21. augustit saab Madise ülesseadmine ametlikult toimuda. Seepärast on ta valmis kohtuma erakondadega just sel perioodil, kui numbrid ja kohustused saab laua taha panna. Läbirääkimised toimuvad tähtaja surve all, mitte mugavamas tempos.

2. septembril on esimene hääletusvoor Riigikogus. Selleks on vaja 68 häält. Praegu on kokku lepitud 61 allkirja, mis tähendab, et seitse häält on veel lahtised.

Ajalugu ei julgusta. Presidendi valimine Riigikogus on korduvalt jooksnud karile, sest 68 häält on kõrge lävi. Kui kokkulepe ei sünni, liigub protsess valimiskogusse, kus osaleb laiem ring esindajaid. See on aeglasem, keerulisem ja poliitiliselt ettearvamatam tee.

Võrdluseks: Alar Karise valimiskogusse jõudmine 2021. aastal ei olnud erand, see oli muster. Riigikogu konsensus on haruldus, mitte norm.

Isamaa ja Keskerakonna vaikus ei ole juhuslik. Mida kauem nad ootavad, seda rohkem on neil pakkuda, mitte anda. 2. september on nende jaoks pigem tähtaeg kui otsustav hetk, sest valimiskogus jätkub mäng edasi.

Madise toetajate ülesanne on veenda, mitte ainult kokku lugeda.

Miks see loeb — president, põhiseadus ja seitse puuduvat häält

Numbrid räägivad selgelt. 61 allkirja on koos, 68 on vaja. Seitse häält puuduvad.

Need seitse häält on praegu Isamaa ja Keskerakonna käes. Mõlemad on vaikivad, mõlemad ootavad. Lauri Hussar sõnas juba 11. augustil, et Madise kandidatuur eeldab „kokkulepet üle leeride piiride“. See kokkulepe pole veel käes.

President ei juhi valitsust. Aga ta allkirjastab seadusi, esindab riiki välismaal, nimetab ametisse kohtunikke. Presidendi roll on põhiseaduslik ankur, mitte tseremoniaalne tiitel. Kui ankur on nõrk, tunnevad seda lõpuks ka need, kellel pole aega parlamendiuudiseid jälgida.

Kristina Kallas nimetas Madise suurimaks tugevuseks „tasakaalukust, argumenteeritust ja põhiseaduse kaitsja pädevust“. Need ei ole tühjad sõnad inimese kohta, kes on alates 2015. aastast õiguskantslerina iga seaduse põhiseaduspärasust hinnanud. Tanel Kiik lisas, et Madisel „võiks olla küll see potentsiaal saavutada kahekolmandikuline toetus, et juba riigikogus valituks osutuda“.

Võtmesõna on „võiks“. Kui 68 häält 2. septembril kokku ei saa, läheb protsess edasi valimiskogusse. See tähendab viivitust, rohkem poliitmängu ja suuremat ebakindlust.

Seitsme hääle leidmine ei ole aritmeetika, see on poliitiline tahe — ja Ülle Madise presidendikandidaadina saab selle testi vastuse 2. septembril. Poliitiline tahe muutub alati siis, kui inimesed annavad märku, et nad jälgivad.