3. märtsil 2026 toimub täielik kuuvarjutus ehk Verikuu, mil Kuu liigub Maa täisvarju ja värvub atmosfääri mõjul punaseks. Eestis on see nähtus nähtav vaid otseülekannete kaudu, kuid augustis järgnevad siinmail nähtav osaline kuuvarjutus ja märkimisväärne päikesevarjutus.

Verikuu 2026 on järgmine kord, mil Maa atmosfäär filtreerib päikesevalgust nii, et varju jääv Kuu hakkab taevas hõõguma sügavpunase või oranžikana. Kujuta ette: Maa on täpselt Päikese ja Kuu vahel, heites Kuule oma varju. Kuu peaks lihtsalt ära kaduma, aga selle asemel hakkab ta vaikselt punuma, kuni ripub taevas nagu kuumast söest hõõguv kera.

Vastus peitub selles, mis juhtub Päikese valgusega Maa atmosfääri läbimisel. Atmosfäär ei ole läbipaistev sein – see on gaaside segu, mis hajutab valgust sõltuvalt lainepikkusest. Pikema lainepikkusega punane valgus läbib selle gaasikardina peaaegu takistuseta.

Seda nähtust nimetatakse Rayleigh' hajumiseks – sama efekt värvib päikeseloojangud oranžiks. Täieliku kuuvarjutuse ajal toimib kogu Maa atmosfäär ühena: kujuta ette ringikujulist prismafiltrit, mis ümbritseb kogu planeeti. Kogu filtreeritud punane valgus suunatakse atmosfääri servas just sinna, kus on varjus lebav Kuu.

Tulemuseks on see, et Kuu pind muutub punaseks. Värvus ei sõltu ainult orbiidimehaanikast, vaid ka sellest, mis parasjagu Maa õhukihis toimub. Mida rohkem on õhus tolmu või vulkaanilisi osakesi, seda tumedamaks ja sügavpunasemaks Kuu muutub.

See on päikeseloojang, mis toimub korraga kogu maakera ümber – ja Kuu on selle ekraan.

Verikuu 2026: 58 minutit punase Kuu all

3. märtsil 2026 liigub Kuu Maa täisvarju – umbra – sisse täpselt nii, nagu geomeetria ette kirjutab. Hetkest, mil Kuu viimane valgusserv täisvarju piiri ületab, kuni hetkeni, mil ta sealt välja hõljub, möödub 58 minutit. See 58-minutiline kestus tuleneb Kuu täpsest trajektoorist läbi Maa varju südamiku.

Piisavalt pikk aeg, et teleskoop soojaks käia lasta ja märkida, kuidas toon aeglaselt muutub. Kuu värvuse intensiivsus sõltub vaatlushetke Maa atmosfääri seisundist. Iga täielik kuuvarjutus on visuaalne katse, mille tulemuse loeb atmosfäär, mitte astronoom.

Puhas atmosfäär annab särava oranžpunase, saastunud või tolmune aga tuhmroosa või peaaegu musta tooni. Varjutus toimib globaalse barometrina: vaadates Kuu heledust umbras, saab teha järeldusi planeeti ümbritseva õhukihi seisust. Märtsine Verikuu on kõige paremini nähtav Vaikse ookeani piirkonnas, Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias.

Eestist pole seda näha – järgmine võimalus alles 2028. aastal

3. märtsi täielik kuuvarjutus toimub ajal, mil Kuu on Eesti horisondi all. See pole ebaõnn, vaid puhas geograafia. Maakerast on igal hetkel näha vaid pool taevast ja tol ööl on meie pool lihtsalt "valel" küljel.

Eesti vaatlejale on oluline kuupäev 31. detsember 2028. See on hetk, mil järgmine täielik kuuvarjutus siit maalt nähtav on. Aastavahetuse öö koos punase Kuuga on ootamist väärt sündmus.

Maakera on suur ja head vaatlusaknad on üllatavalt haruldased. Vaja on õiget kohta, õiget aega ja pilvedeta taevast. 2026. aastal ei jää Eesti vaatlejad siiski tühjade kätega, sest august toob kaks suurt sündmust.

12. august: päike pimendub Eesti kohal peaaegu täielikult

Kell on 20:53 ja Tallinna taevas on päike vajunud madalale. Valgus on imelik ja liiga pehme, otsekui keegi oleks maailma peale tumeda filtri lükanud. Kuu on "söönud" päikesekettast ära 80 kuni 84 protsenti.

See pole täielik päikesevarjutus, kuid sellist ulatust näeb Eestis harva. Varjutuse maksimumhetk saabub vahetult enne päikeseloojangut, mis teeb asukoha valiku kriitiliseks. Iga puu või hoone läänesuunal võib vaate täielikult varjata.

Kes soovib täielikku varjutust, peab reisima Hispaaniasse, Islandile või Gröönimaale. Oluline hoiatus: päikesevarjutust ei tohi kunagi palja silmaga vaadata. Ka 16 protsenti päikesekettast kiirgab piisavalt, et tekitada silmale püsiv kahjustus sekundi murdosaga.

28. august: Eesti oma kuuvarjutus

Kuu varjutust ei pea 2026. aastal ainult ekraanilt vaatama. 28. augustil mattub suur osa Kuust Maa varju ja seda kõike otse Eesti taeva all. Osaline kuuvarjutus pakub teravat vaatepilti, kus Maa varju serv on teleskoobis selgelt eristatav.

Augustikuine õhk annab haruldase võimaluse atmosfääri testimiseks. Kuu heledus varjutuse ajal peegeldab Maa õhukihi seisukorda. Vaatlejad saavad aimu, kui ere või tuhm oleks märtsikuine punane Kuu olnud meie silmale.

Erinevalt päikesest võib kuuvarjutust vaadata täiesti palja silmaga. See ei nõua erivarustust ega filtreid. Mõnikord piisab astronoomia nautimiseks vaid sellest, et tõstad pea korrektse nurga all taevasse.

Praktilised nõuanded vaatlejale

Suveaeg kehtib nii 12. kui ka 28. augusti varjutuse ajal. See tähendab, et kell on astronoomilisest ajast tund võrra ees. Augusti lõpuks on öö piisavalt pime, et varjutuse detailid tuleksid selgelt esile.

12. augusti päikesevarjutuse puhul on parimad kohad lääne- ja põhjarannik. Avatud vaade silmapiirini on hädavajalik, et tabada hetke, mil Kuu katab üle 80% päikesest. Rannikul peegelduv valgus muudab sündmuse visuaalselt veelgi võimsamaks.

Küsimus on vaid selles, kas sina oled seal õigel hetkel ja õige suunaga silmad lahti. Verikuu 2026 tuletab meelde, et universumi suurimad etendused toimuvad meie pea kohal tasuta, kui vaid oskame õigel ajal üles vaadata.