Eesti Rahvusringhääling (ERR) seisab praegu silmitsi eksistentsiaalse kriisiga, kus 42,5 miljoni eurone aastaeelarve — mis on peaaegu poole väiksem kui Leedu vastav summa — peab katma nii hääbuva lineaartelevisiooni ülalpidamise kui ka ambitsioonika „digi-esimesena“ strateegia elluviimise. Samal ajal kui 2026. aasta septembri eelarveläbirääkimised lähenevad, peab asutus otsustama, kas suudetakse ehitada voogedastusajastu tulevikku, kasutades selleks ressursse, mis vaevalt toidavad mineviku infrastruktuuri, või ootab ees vääramatu hääbumine strateegiliste loosungite saatel.
Rahvusringhäälingu aegluubis matus, mille eest keegi ei taha arvet maksta
Kujutage ette meest, kes seisab leekides maja ees, käes peen strateegiline arengukava, mille kaanel on suurelt kirjas „digi-esimesena“, ja selgitab kõigile, kes viitsivad kuulata, et see tulekahju on tegelikult osa hoolikalt planeeritud üleminekuprotsessist. See mees on Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose, see maja on lineaartelevisioon ja see tuli on põlenud umbes aastast 2015, aga keegi ei tahtnud täita vajalikku paberimajandust, et seda fakti ametlikult tunnistada. Roose kirjeldas ERR-i praegust rahalist olukorda väljendiga „aurude peal liikumine“ — mis on teatavasti juhatuse esimeeste peen koodikeel selle kohta, et me oleme täiesti küpsed, pannil pruunistatud ja ma väga palun, et keegi seal valitsuses märkaks, et meil on varsti vaja hakata stuudiovalgustust kopsudega puhudes käigus hoidma.
Tegelik tõehetk saabub 2026. aasta septembris, kui 2027. aasta riigieelarve läbirääkimised määravad ära, kas ERR saab „tuled põlema jätta“ — seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ja ma ei mõtle siinkohal „tulesid“ mingis metafoorses, demokraatia-majakana-kiirgavas-ringhäälingu-mõttes. Ma mõtlen päris tulesid päris stuudiotes, kus tehakse päris saateid, mitte seda abstraktset kuma, mida poliitikud armastavad valimisbrošüürides kirjeldada. Need on läbirääkimised, kuhu üks pool toob kaasa tabelid ja teine pool toob kaasa „vibe’i“ ehk suvalise tunde, samal ajal kui avalik huvi istub kusagil nurgas ja närib kuivanud võileiba, lootes, et ehk keegi pakub talle ka lonksu vett (aga vesi on eelarvekärbete tõttu ammu asendatud lootusrikka ootusega).
Siin on kogu selle loo sügavam struktuurne absurd: ERR on ametlikult pühendunud strateegiale „online on esimene“. See tähendab, et institutsioon on otsustanud, et tema tulevik on digitaalne, üritades samal ajal käigus hoida täiemahulist lineaarsüsteemi, mis neelab päris raha igal jumala päeval. See on nagu üritada ehitada kosmoselaeva, samal ajal kui sa pead toitma ja jootma tervet tallitäit hobuseid, kes on harjunud sööma ainult kõige kallimat kaera. Voogedastus-keskse tuleviku rakendamine ajal, kui säilitatakse ringhäälingu-ajastu olevikku, nõuab eelarvet, mis peegeldaks mõlemat reaalsust. ERR-i eelarve on 42,5 miljonit eurot aastas — Leedu rahvusringhääling toimetab aga 90 miljoniga. See matemaatika ei ole keeruline. See matemaatika on lihtsalt ebamugav, mistõttu keegi läbirääkimiste laua taga seda tavaliselt ei tee.
Nelikümmend kaks miljonit eurot ja kõige ebamugavam Balti võrdlus, mida sa täna loed
ERR-i aastaeelarve on 42,5 miljonit eurot. Võtke korraks aega selle numbriga. Maitske seda. Pööritage seda keelel. Märgake, kuidas see kõlab peaaegu mõistlikult, kuni te saate teada, et Leedu ringhääling töötab 90 miljoni euroga aastas ja Läti saab kuidagi hakkama 60 miljoniga — ja järsku lakkab see number olemast mõistlik ja hakkab kõlama nagu väljakutse ellujäämiseks (või lihtsalt väga halvasti koostatud matemaatikaülesanne, kus sa pead arvutama, mitu korda saab ühte eurot poolitada, enne kui see lakkab olemast füüsiline ese).
See ei ole väike vahe. See on vahe köögi renoveerimise ja selle vahel, kui sul kästakse köök renoveerida rahaga, mille sa leidsid oma diivanipatjade vahelt pärast seda, kui oled seal neli tundi meeleheitlikult kookonit mänginud. Eesti ei ole oma Balti naabritest dramaatiliselt väiksem riik — me mängime enamiku näitajate poolest samas kaalukategoorias —, ometi üritab ERR sooritada sama tehnoloogilist pööret, sama „digi-esimesena“ institutsionaalset transformatsiooni, sama kõike, aga eelarvega, mida Leedu kasutaks tõenäoliselt umbes kuue kuu tegevuskulude katmiseks.
Mis teeb selle asja tegelikult huvitavaks, mitte lihtsalt masendavaks, on asjaolu, et ERR-i arengukava aastateks 2027–2030 lubab sisu edastamist sõltumata seadmest või asukohast. See on täpselt selline ambitsioonikas, „seadme-agnostiline“ keel, mille loomise eest konsultandid küsivad kolmkümmend tuhat eurot ühe Powerpointi slaidi kohta. Plaan on reaalne. Strateegia on sidus. Aga eelarve selle elluviimiseks pole lihtsalt materialiseerunud ja 2026. aasta septembri läbirääkimised määravad ilmselt ära, kas mõni neist plaanidest jääb ellu pärast kontakti tegeliku fiskaalreaalsusega. Meil on ringhääling, kellel palutakse ehitada homset voogedastus-infrastruktuuri nelja aasta taguse külmutatud rahastuse pealt — mis on umbes sama hea kui paluda kellelgi jooksta maratoni ajal, mil finišijoont liigutatakse pidevalt kaugemale.
BBC tegi seda esimesena ja see peaks meid kõiki justkui paremini tundma panema
2022. aasta mais tõusis püsti BBC peadirektor Tim Davie ja teatas, et BBC peab üles ehitama „digi-esimesena avalik-õigusliku meediaorganisatsiooni“. Ta raamistas seda erilise tõsidusega, mis on omane mehele, kes on just oma terapeudile öelnud, et ta on „natuke mõelnud“. See oli BBC sajanda aastapäeva aasta. Reform või ebaolulisus, ütles ta. Ja siis lisas ta veidi vaiksemalt: „Kakssada viiskümmend miljonit dollarit aastaseid kärpeid.“ Sajanda aastapäeva jutt oli ilus pakend. Need 250 miljonit olid tegelik uudis.
Siin on see, milleks see teadaanne muutus: globaalseks lubakirjaks. Iga rahvusringhääling maailmas lõikas selle kõne välja, lamineeris ära ja saatis oma rahandusministeeriumile. BBC tegi seda, järelikult on see õige, järelikult teeme ka meie nii, ja palun ärge esitage täpsustavaid küsimusi. See on institutsionaalne ekvivalent sellele, kui sa tsiteerid oma vanema venna halbu otsuseid kui pretsedenti. Ta hüppas katuselt alla ja jäi ellu. Enam-vähem. (Tõsi, ta küll lonkab ja arvab nüüd, et ta on tegelikult prantsuse saia kuju, aga ta on elus!)
Siis saabus 2026. aasta jaanuar ja BBC teatas strateegilisest partnerlusest YouTube'iga, et toota originaalsisu digitaalsele publikule. Matt Brittin — YouTube'i Euroopa president, mees, kelle ametinimetus kõlab nii, nagu see oleks genereeritud juhusliku LinkedIni fraasigeneraatori poolt — tegi juhuslikult hävitava märkus: ühtegi BBC tele- või raadioteenust ei saa lõputult garanteerida, kuna publik migreerub veebi. Ta ütles seda samasuguse tooniga, nagu mainitaks, et toataimed vajavad vett. Faktiline. Häirimatu. Lõplik. BBC asus partnerlusse platvormiga, mis on nende lõunasööki söönud aastast 2007, ja nimetas seda strateegiaks. See ei ole solvang — see ongi see, milline ellujäämine tänapäeval välja näeb. Väikesed ringhäälingud, kes seda odavatelt istekohtadelt pealt vaatavad, peaksid sellest justkui lohutust leidma. Aga nad ei leia. Nad teevad lihtsalt märkmeid ja higistavad vaikselt.
Kodusõda hoones, mille kohta kõik teevad näo, et see on korras
Kusagil ERR-i peakorteris vaatas mees nimega Varro Vooglaid eelarvekriisi ja mõtles: jah, aga mis siis, kui me teeksime sellest hoopis filosoofiaprojekti? Tema ettepanek, riietatuna missiooni selguse puhtasse keelde, oli sisuliselt järgmine: lõigake ära meelelahutus, sulgege ETV+, hoidke alles ainult see, mida seadus rangelt nõuab, ja nimetage seda kogu kremplit põhimõtteliseks seisukohaks, mitte paanikaks. „Külmavereline liigse äralõikamine,“ ütles ta, mis on nõukogu liikmete släng selle kohta, et ma olen otsustanud, et verejooksuga patsiendil on vaja vähem jäsemeid.
ETV+ on ERR-i venekeelne kanal. Selle sulgemine 2026. aasta septembris siinsamas Balti regioonis ei ole lihtsalt eelarveline märkus. See on riikliku julgeoleku alaplaan, mis kannab eelarvememorandumi halloweeni-kostüümi ja käib ukselt uksele „komm või pomm“ küsimas majas, mis juba nagunii põleb. Eesti venekeelne vähemus ei kao kuhugi seetõttu, et kanal ära kaob. Nad vaatavad lihtsalt midagi muud, midagi, mis on toodetud kusagil idapool inimeste poolt, kellel on väga teistsugused toimetuslikud prioriteedid kui meil.
Ja siis on veel „Plekktrumm“. Kultuurisaade. Selline saade, millest saab rahastusdebattides sümbolistlik pantvang kogu küsimuse jaoks, mida avalik-õiguslik meedia tegelikult üldse tegema peaks. Kui „Plekktrumm“ läheb, läheb ka argument — te olete vastanud küsimusele „milleks ERR üldse on“ sõnadega „uudised ja seadusekuulekus“. See on suurepärane vastus, kui te arvate, et avalik-õiguslik meedia on valitsuse brošüür, millel on lihtsalt veidi parem valgustus. Ka „Ringvaade“, see õhtune info-meelelahutuslik kompott, saab kriitikutelt sarnast kohtlemist: meelelahutus ajakirjanduse maskis, kergemeelsus avaliku teenuse rüüs, väidetavalt. Maja ei põle. Majas toimub lihtsalt väga pingeline õhtusöök, kus kõik vaidlevad laudlina värvi üle, samal ajal kui köök suitseb vaikselt ja vääramatult.
Ehita uus stuudio, müü arhiiv robotile: ERR-i eri
Siin on üks täiesti tavaline asi, mida teha keset kulusäästu-spiraali: ehitada uus telekompleks. ERR teebki täpselt seda, liikudes edasi plaanidega moderniseerida oma tootmishooneid hetkel, mil fraas „me peame ehk mõned kanalid sulgema“ kõlab juhatuse esimehe suust täiesti tõsise näoga ja avalikult. See on institutsionaalne ekvivalent oma köögi ülevärvimisele ajal, kui torud on leekides — mitte sellepärast, et sa oleksid deliiriumis, vaid sellepärast, et kapitali planeerimise tsüklid toimivad teises dimensioonis kui reaalsus. See on dimensioon, kus praegust kriisi ei olnud 2019. aasta tabelites olemas, ja järelikult seda ei eksisteeri.
Võrdlus kirjutab ennast ise ja see on inetu. Läti kulutab oma rahvusringhäälingule 60 miljonit eurot. Leedu 90 miljonit. ERR toimetab 42,5 miljoniga ja on nüüd ilmselt ka ehitusärisse astunud. BBC-l oli oma pöörde rahastamiseks vähemalt 250 miljonit dollarit planeeritud sääste. ERR-il on joonis ja palve.
Siis aga ilmub välja minister Liisa Pakosta ettepanekuga, mida keegi ei palunud: jagada ERR-i sisu tehisintellekti arendajatega. Juhatus vastas sellele sellise ettevaatliku „ei-jaa“ vastusega, mis on nõukogu keeles: „meil pole õrna aimugi, kuidas sellega tegeleda“. Mis on ka aus. Sisu-koristamise dilemma on lihtsalt uusim versioon väga vanast kokkuleppest, kus keegi teine mõtleb välja, kuidas rahaks teha see asi, mille peale sina oled aastakümneid kulutanud, samal ajal kui sa ise võitled selle nimel, et stuudios lambid läbi ei põleks. Palju õnne, sa ilus optimistlik idioot — see arhiiv, mida sul polnud raha hooldada, on nüüd kellegi teise treeningandmeteks.
Igatahes, „digi-esimesena“ on lihtsalt peenem viis öelda, et keegi lülitas saatja välja
„Online on esimene“ — see on ERR-i ametlik strateegiline suund. Neli sõna, mis tähendavad täpselt seda, mida sa arvad, ja mis maksavad ka kellelegi tema lineaarse ülekandeeelarve. Selle fraasi konkreetne operatiivne tähendus on Jupiter — ERR-i voogedastusplatvorm, kus tulevik väidetavalt elab. Saatjad on minevik ja minevik on kallis.
Siin on see number, mis tegelikult loeb: ERR töötab 42,5 miljoni euroga aastas. Läti 60 miljoniga. Leedu 90 miljoniga. Eesti sooritab sama digipööret nagu BBC — kes eraldas selleks 250 miljonit dollarit kärpeid —, aga meil on umbes kümnendik nendest ressurssidest ja topeltkogus Balti naabruskonnast tulenevat ärevust. See ei ole strateegia, see on eelarvepiirang, mis kannab strateegia riideid ja üritab jätta muljet, et kõik on kontrolli all.
ERR-i arengukava 2027–2030 lubab sisu edastamist seadmest ja asukohast sõltumata, mis kõlab visioonikalt, aga on tegelikult lause, mille on kirjustanud keegi, kes on leppinud tõsiasjaga, et saatjad on niikuinii juba läinud. Jupiteril on suurepärased metaandmed. Kava on optimeeritud. Avalik-õigusliku meedia viimane arveteklaarimine lineaarmeediaga saabub vähemalt täpselt graafiku järgi — mis on üldse kõige eestlaslikum lõpp, mida üks lugu omada saab. Magage hästi.
