IPCC seitsmenda hindamisaruande (AR7) sünteesraport, mis peaks koondama maailma olulisima kliimateaduse, valmib ametliku otsuse kohaselt alles 2029. aastal. See tähendab, et dokument jõuab otsustajateni 12 kuud pärast Pariisi kliimaleppe kriitilist 2028. aasta kontrollpunkti, jättes riigid olulistel läbirääkimistel tugisambata.
2024. aasta augustis kogunesid 195 riigi delegaadid Bulgaarias Sofias asuvasse konverentsisaali. Nad pidasid nädal aega vaidlusi teemal, mis võib esmapilgul tunduda puhtalt bürokraatliku planeerimisena, kuid mille kaja jääb kliimaläbirääkimiste saalidesse kumisema terveks järgmiseks kümnendiks. Selle vaidluse keskmes oli üks konkreetne arv: 2029.
See on aasta, mil peaks ametliku ajakava kohaselt valmima IPCC seitsmes hindamisaruanne — täpsemalt AR7 sünteesraport. See on dokument, mis destilleerib tuhanded leheküljed keerulist kliimateadust kokkuvõtteks, mida valitsused tegelikult loevad ja mille põhjal otsuseid teevad. Siin on aga see kummaline osa: see raport maandub lauale täpselt üks aasta pärast hetke, mille turgutamiseks see üldse loodi.
Pariisi kliimalepe sisaldab endas sisseehitatud kontrollmehhanismi: ülemaailmset kokkuvõtet (Global Stocktake). See on kohustuslik arvepidamine, kus iga rahvas mõõdab, mida ta on tegelikult teinud võrreldes sellega, mida ta lubas. Järgmine selline kriitiline hetk saabub 2028. aastal. Raport, mis peaks varustama läbirääkijad kõige värskema teadusega, hilineb disaini tõttu kaksteist kuud, nii et sellel poleks enam sisulist tähendust.
Eelmine tsükkel, mida tuntakse nime AR6 all, algas juba 2015. aastal ja jõudis oma lõpliku sünteesraportini 2023. aasta juulis. Kulus kaheksa aastat, et luua dokument, mis hakkas kohe pärast ilmumist vananema. AR7 peaks olema selle järeltulija. Sofias ütlesid haavatavate saareriikide esindajad otse välja: 2029. aasta on liiga hilja, et mõjutada 2028. aasta läbirääkimisi. Neist hääletati aga protseduuriliselt üle, mitte sisuliste argumentidega. Üheaastane pragu ajakavas võib tunduda hallatav, kuid see pole nii, kui see pragu langeb täpselt Pariisi leppe ajaloo kõige kaalukamate läbirääkimiste kohale. Kalender ei oota.
Kuidas IPCC tegelikult töötab — ja miks see on ühtaegu nii tugevus kui ka lõks
Alustuseks peame mõistma ühte olulist fakti: IPCC ei halda ühtegi laborit ega palka ühtegi väliteadlast. See ei ole tööõnnetus, vaid teadlik valik. Organisatsiooni kogu eesmärk on lugeda seda, mida kliimateadlased üle maailma on juba avaldanud, kaaluda tõendeid ja ulatada poliitikakujundajatele destilleeritud aruanne sellest, kus teadus parajasti seisab.
Mõelge sellest vähem kui teadusasutusest ja rohkem kui väga suurest, väga aeglasest ja väga olulisest kirjandusülevaatest. Need omadused — „väga suur“ ja „väga aeglane“ — on süsteemi kandvad talad.
Igas hindamistsüklis sorteerivad sajad vabatahtlikud teadlased läbi tuhandeid eelretsenseeritud teadustöid kolmes töörühmas. Üks neist käsitleb muutuva kliima füüsikalist alust, teine uurib mõjusid ja kohanemist ning kolmas keskendub leevendamisele ehk heitmete vähendamisele. Iga rühm koostab oma raporti. Seejärel sünnib dokument, mis valitsusi tegelikult liikuma paneb: sünteesraport. See surub hiiglasliku teadustöö kokku „Poliitikakujundajate kokkuvõtteks“ — tekstiks, mis on piisavalt lühike, et seda lugeda, piisavalt täpne, et sellele viidata, ja poliitiliselt piisavalt kaalukas, et selle iga sõna pärast võidelda.
See viimane punkt selgitabki, miks süsteem on nii aeglane. Kõik 195 liikmesriiki peavad jõudma konsensuseni iga protseduurilise otsuse puhul, alates üldisest ajakavast kuni iga peatüki visandini. Konsensus ei tähenda lihthäälteenamust. See tähendab, et ükski riik ei tohi ametlikult vastu vaielda.
See nõue on tegelikult väärtuslik: raportil, mille on heaks kiitnud kõik valitsused, on selline legitiimsus, millega ükski üksiku riigi uuring ei suuda võistelda. Kuid see tähendab ka, et igal riigil, kellel on huvi teatud tulemuse vastu, on struktuurne hoob, mida tõmmata. Teaduslik autoriteet on süsteemi tugevus, kuid üksmeelne nõusolek on selle lõks.
Kuidas pandeemia käivitas ahelreaktsiooni, siin on tegemist hilinemisega, mis kestab seni
Praegune viibimine ei saanud alguse 2024. aastal Sofias. See sai alguse 2020. aastal tühjades konverentsisaalides ja tühistatud ekspeditsioonidel, kui COVID-19 sundis IPCC-d venitama kuuendat hindamistsüklit kaugele üle algse ajakava. AR6 ületas finišijoone alles 2023. aasta juulis — plaanitust oluliselt hiljem. See hiline saabumine surus kõik järgneva kokku.
AR7 päris lühendatud hoovõturaja juba enne esimest sammu. Kohtumised, autorite nimetamised, esimesed mustandid — kõik algas hilinemisega. Tsükkel, mis oleks võinud alata hingamisruumiga, paiskus kohe kitsaskohta. See on ahelreaktsioon, mis kestab siiani. Nüüd aga hoidke seda mõtet ja vaadake, mis on järjekorras eespool.
2027. aasta alguseks on planeeritud eriaruanne kliimamuutuste ja linnade kohta. Samuti on 2027. aastaks kavas metoodikaaruanne lühiealiste kliimategurite kohta — need on metaan, aerosoolid ja ühendid, mis soojendavad atmosfääri kiiresti, kuid ei püsi seal nii kaua kui süsihappegaas. Mõlemad on äärmiselt olulised, kuid mõlemad kurnavad sedasama piiratud vabatahtlike teadlaste ringi.
Siis on veel CMIP7. See on uusima põlvkonna kliimamudelite stsenaariumide kogum, mida integreeritakse AR7 füüsikalisse vundamenti. Paremad mudelid tähendavad täpsemaid prognoose, kuid need tähendavad ka suuremat keerukust, rohkem kalibreerimist ja rohkem aega. Iga täiendus on eraldiseisvalt põhjendatud, kuid koos lükkavad need AR7 ajakava üha kaugemale. Pandeemia lükkas ümber esimese doominokivi ja ülejäänud kukkusid jadas järele. Poliitikud, kes seisavad silmitsi 2028. aasta ülemaailmse kokkuvõttega, tunnevad igaüht neist löökidest.
Aegluse pooltargumendid — ja käed, mis seda tagant lükkavad
Sofia konverentsikeskuse koridorides, kui ametlikud sessioonid olid lõppenud ja mikrofonid välja lülitatud, toimus vaiksem läbirääkimine. See ei käinud teaduse, vaid aja üle. IPCC esimees Jim Skea esitas argumendi selgelt: protsessi kiirustamine kahjustaks usaldusväärsust, mis üldse annab neile raportitele mingi väärtuse. „Kiirustamine ei tohi ohustada IPCC raportite usaldusväärsust,“ ütles ta. See on lause, millele on raske vastu vaielda.
Ja just see ongi kriitikute sõnul probleemi tuum.
Sellel argumendil on tõepõhi all. IPCC autoriteet toetub sellele piinlikult täpsele konsensusprotsessile — sajad teadlased, tuhanded artiklid, iga vaieldav lause rida-realt läbi räägitud. Lühendage seda protsessi ja te annate relvad kätte kõigile, kes tahavad tulemusi tühistada. Vastuväide vastuväitele on aga reaalne.
Teadus ei hõlju poliitikast kõrgemal. Nagu teatas väljaanne The Guardian, surusid pikema tootmistsükli poolt just naftariigid ja teatud suured arengumaad, kelle majanduslik tulevik on endiselt tihedalt põimunud fossiilkütustega. Needsamad riigid, kes võidaksid igast täiendavast viivitusest kõige rohkem, aitasid raamida seda viivitust kui teadusliku aususe akti.
Samal ajal palusid teadusrühmad ja haavatavate riikide esindajad, et raport valmiks 2028. aasta alguseks, enne ÜRO ülemaailmset kokkuvõtet. Nende vajadus ei olnud abstraktne. Ilma AR7 andmeteta saabuvad nad läbirääkimiste laua taha kuus aastat vana kaardiga, püüdes navigeerida täiesti tundmatul maastikul. See on hetk, kus „põhjalikkusest“ saab protseduuriline instrument. See pole võltsitud ega tühjast kohast loodud, vaid lihtsalt valikuliselt kasutusele võetud täpselt siis, kui kiirus oli kõige vajalikum ja kõige ebamugavam.
Peidetud kulu: kes neid raporteid tegelikult kirjutab?
Kujutage ette inimest, kes kaitseb 2029. aasta tähtaega kui teadusliku kvaliteedi kilpi. Tal on omamoodi õigus, kuid teadlane, keda ta kaitseb, on ka teadlane, kes mattub töö alla. Iga IPCC raport on valminud vabatahtlike kätega: nad on teadlased, kellel on loengukoormus, grantide tähtajad ja doktorandid, kes ootavad tagasisidet. Nad võtavad selle hiiglasliku hindamistöö enda kanda kõige muu kõrvalt. Keegi ei maksa neile selle eest, et nad loevad planeedi nimel läbi kümme tuhat teadustööd.
See on võrdlus, mida tehakse harva avalikult. Kiirendatud tsükli vastased väidavad siira murega, et lühemad tähtajad paneksid neile tasustamata panustajatele „talumatu koormuse“. See argument kõlab justkui teadlaste kaitsena. Kui aga lähemalt vaadata, kaitseb see mugavalt ka viivitust.
See ahel on raske juba enne esimese sõna kirjapanemist. Algne kohtumine raporti visandi määramiseks — milliseid küsimusi esitatakse, millised teemad saavad oma peatüki — võib üksi võtta rohkem kui aasta. Seejärel peavad töörühmad värbama autorid 195 liikmesriigist. See on protsess, mida juhib legitiimne eesmärk: tagada, et globaalse lõuna teadlased ei oleks lihtsalt viidatud, vaid istuksid tegelikult laua taga.
See võrdsuse eesmärk on kaitsmist väärt. Kuid see on põimunud viivituspoliitikaga viisidel, mida on tõeliselt raske lahti harutada. Aeglus, mis kaitseb kaasatust, ja aeglus, mis kaitseb status quo'd, näevad ajajoonel identsed välja. Nende vahele jäänud vabatahtlikud teadlased kogevad aga vaid mõlema raskust.
Teadmiste tühimik: kriitilise kümnendi juhtimine eilse kaardiga
Kliimaloos on 2020. aastatel üks ainus ülesanne: poolitada globaalsed heitkogused piisavalt kiiresti, et hoida soojenemine 1,5 °C piires. See ei ole retoorika. See on Pariisi leppesse sisse kirjutatud aritmeetika ja iga usaldusväärne mudel kinnitab, et see aken sulgub enne 2030. aastat.
IPCC enda eelmine raport, AR6, ütles seda täiesti selgelt.
Mõelge nüüd sellele, millega 2028. aasta ülemaailmne kokkuvõte tegelikult tööle peab hakkama. See kokkuvõte on Pariisi leppe ametlik kontrollpunkt, hetk, kus 195 valitsust istuvad maha ja mõõdavat, kui palju nende ühised lubadused on osutit nihutanud. See on disainitud olema kõige teravam võimalik pilt sellest, kus inimkond seisab.
Kuid AR7 sünteesraport on nüüd kavandatud 2029. aasta lõppu, vähemalt aasta pärast seda suurt arvetegemist. Poliitikakujundajad navigeerivad kalendri kõige olulisematel läbirääkimistel, kasutades AR6 andmeid, mis on 2028. aastaks viis või enam aastat vanad. Viis aastat on kliimateaduses pikk aeg.
CMIP7 ehk uusima põlvkonna kliimamudelid on selleks ajaks söötnud AR7-sse täiesti uued prognoosid. Uued uuringud murdepunktide kohta, uued heitkoguste trajektoorid, uued andmed päikeseenergia ja akutehnoloogia kiirest levikust üle maailma — mitte midagi sellest pole ametlikult sünteesitud ega poliitikakujundajate kokkuvõttes kättesaadav hetkel, mil kokkuvõte avatakse.
Küsimus, kas 2028. aastaks võiks valmida mingi vahepealne või „kergem“ raport, on endiselt vastuseta. Üheski sellises mehhanismis pole ametlikult kokku lepitud ja IPCC protseduuriline masinavärk ei tee improviseerimist lihtsaks. See võib juhtuda, aga võib ka mitte.
Kindel on aga see: IPCC raporti viibimine on asetanud AR7 sünteesi täpselt selle ühe läbirääkimise seljataha, mida see pidi informeerima. Me üritame tüürida läbi kümnendi, mis on kõige olulisem, kasutades kaarti, mis joonistati enne selle algust.
