Viisteist millimeetrit. Just nii suur on auk selle neandertallase vasakus abaluus, kes suri ligikaudu 75 000 aastat tagasi Iraagi Kurdistani mägedes asuvas koopas. See on väiksem kui münt. Täiuslikult ümmargune. Tegelikult ei peaks seda seal olema, sest nii vana luu on tavaliselt muutunud tolmuks ja nii spetsiifiline tähendus peaks olema ammu kadunud.
Kuid see auk on seal. Ja kui Cambridge’i ülikooli paleoantropoloog Emma Pomeroy koos kolleegidega seda vigastust uuris, muutus selle tähendus vaieldamatuks. Auk paikneb nurga all, mis järgib ülalt alla suunatud tõuget. See oli sihitud otse südamesse ja löödud piisava jõuga, et tungida tervenisti läbi keha.
Pomeroy oli oma hinnangus otsekohene: haava asukoht ja vajaliku jõu hulk kannavad kõiki märke sihitud tapvast löögist, mis oli suunatud südamesse.
Siin on aga loo kummaline osa. See isend, keda tuntakse nime all Shanidar A, oli surres umbes 45-aastane. Pleistotseeni ajastu kohta oli see märkimisväärne vanus. Veelgi enam – ta oli varem üle elanud raske näopiirkonna trauma, mille paranemine nõudis teistelt liigikaaslastelt nädalatepikkust pidevat hoolitsust. Keegi, või tõenäoliselt mitu inimest, oli hoidnud teda elu lõpusirgel elus pärast tõsist vigastust.
Ja siis, päris lõpus, lõpetas teritatud puuoda selle elu üheainsa kaalutletud torkega.
Shanidari koobas muudab selle loo veelgi rahutumaks. See ei ole lihtsalt üks anonüümne auk juhuslikus rusuhunnikus. Leiukoht näitab selgeid märke korduvatest ja eesmärgipärastest matmistest. See tähendab, et inimesed, kes seda koobast kasutasid, tegid oma surnute osas teadlikke valikuid. See tapmine ei leidnud aset tühjas metsikus looduses; see juhtus kohas, millel oli nende jaoks tähendus.
See 15-millimeetrine ring, mis on säilinud tänu kohtuekspertiisilaadsele täpsusele läbi 75 000 aasta, sunnib meid esitama küsimuse: millised olendid neandertallased siis õigupoolest olid?
Relv, mis ei jäta peaaegu ühtegi jälge
Luumaterjali nihkumine selle 15-millimeetrise augu ümber jutustab väga konkreetse loo. Luukillud on murdunud sissepoole piki siledat ringikujulist trajektoori – see on iseloomulik jälg ümarale, töötlemata otsale, mis on sisse löödud suure jõuga. Kiviotstega oda jätab hoopis teistsuguse jälje: ebakorrapärased servad, ränikivi või obsidiaani geomeetriast tulenevad mikromurrud. Shanidari haav viitab eksimatult puidule.
See eristus on olulisem, kui esmapilgul tundub. Arheoloogia on osaliselt teadus sellest, mis säilib. Ja puit ei säili peaaegu kunagi. See mädaneb, põleb või lahustub aastakümnete jooksul pinnases.
Kivist tööriistad seevastu lebavad setetes sadu tuhandeid aastaid, oodates kannatlikult leidmist. Tulemuseks on kroonika, mis on süstemaatiliselt kaldu kivitehnoloogia poole. Ja seda mitte seetõttu, et neandertallased eelistasid alati kivi, vaid seetõttu, et kivi on see, mida aeg säästab. Iga kõdunenud puust tööriist on andmepunkt, mida me kunagi tagasi ei saa.
Haruldased erandid on aga silmi avavad. Inglismaalt Clacton-on-Sea leiukohast leitud üksik odaots on üle 400 000 aasta vana – see on vanim teadaolev puurelv ja tõestus, et see tehnoloogia on vanem kui meie enda liik. Veelgi rabavamad on Saksamaalt leitud Schöningeni odad, mis on umbes 200 000 aastat vanad. Need on aerodünaamiliselt tasakaalustatud viskerelvad, mille raskuskese on võrreldav tänapäevase odaviskeodaga.
Need ei ole meeleheitel teritatud oksad. Need on pika ja lihvitud käsitöötraditsiooni tulemus, mida anti edasi ja täiustati põlvkondade kaupa.
See, mida arheoloogiline leiuaines meile näitab, ei ole seega täielik pilt neandertallaste võimekusest – see on vaid selle vastupidavam osa. Relv, mis tappis Shanidar A, ei jätnud oma olemuse tõttu peaaegu ühtegi jälge. Luu aga hoidis õnneks kviitungi alles.
Üks elu, kaks vastandlikku lugu samades luudes
Mingil hetkel enne oma surma oli Shanidar A murdnud pooleks oma eesmise hamba. See ei olnud lihtsalt väike pragu, vaid ränk trauma näopiirkonnas. Selline vigastus oleks takistanud tal korralikult söömist ja muutnud rääkimise piinavaks. Paleoantropoloog Emma Pomeroy märkis, et sellise vigastuse üleelamine tähendas tohutut valu ja nõudis tema ümber olevalt rühmalt märkimisväärset tuge.
Ja ta jäi ellu. Hammas paranes. Keegi aitas teda.
Seejärel, umbes 45 aasta vanuselt, tungis puuoda ülaltpoolt tema rindu ja läbis keha.
Need kaks fakti eksisteerivad samas skeletis. Üks jutustab loo kogukonnast, kes otsustas kannatavat liiget toetada vähemalt aasta aega, võttes enda kanda tema eest hoolitsemise kulud. Teine aga räägib loo teadlikust ja sihitud tapmisest – haava nurk oli suunatud täpselt südamesse. See polnud juhuslik pihtamine, vaid sihikindel hoop.
Kaevamisi juhtinud Graeme Barker on öelnud otse: on paeluv, et meil on tõendeid nii neandertallaste kaastunde kui ka vägivalla kohta ning need on kehastunud ühesainsas isikus.
See, mis Shanidar A loo tõeliselt ebamugavaks muudab, on küsimus, millele pole vastust. Ründaja isik on teadmata. On võimalik, et see oli teine neandertallane, kuid sama tõenäoline on ka varajane Homo sapiens. Mõlemad liigid jagasid sel ajal seda piirkonda, olles konkurendid ja – nagu me nüüd teame – vahel ka partnerid.
See ebamäärasus ei ole lünk tõendusmaterjalis, mis ootab täitmist. See ongi tõendusmaterjal. Me ei saa teada, kumb meist – kumba tüüpi inimene meilt – seda tegi.
See ei ole viga. See on osa, mis paneb meid hetkeks peatuma.
Kas Shanidar A oli erand või oligi neandertallaste vägivald tavapärane?
Tübingeni ülikooli teadlane Katerina Harvati otsustas seda intuitsiooni kontrollida. Ta kogus koos oma meeskonnaga 295 neandertallase ja 541 Homo sapiens’i pealuud ning uuris igaühte neist, otsides märke paranenud traumadest. Tulemus oli selgitavas mõttes ebamugav: vigastuste osakaal oli mõlemal liigil laias laastus võrreldav.
Seega ei olnud Shanidar A mingi statistiline veidrus. Ta oli mingis sünges mõttes esinduslik näide.
Kuid pilt vajab ühte täpsustust. Enamikku neandertallaste luudel leitud vigastusi, mida kunagi peeti kindlaks tõendiks eelajaloolisest agressioonist, on hiljem uuesti tõlgendatud. Kukkumised, ebaõnnestunud jaht, suur loom, kes ei alistunud võitluseta – need selgitused sobivad luumurdude mustriga paremini kui teadlik rünnak.
Vägivald oli neandertallaste elus olemas, kuid see ei olnud nende vaikeolek.
Siis on aga Saint-Césaire’i leiukoht Lääne-Prantsusmaal. Seal asuval neandertallase pealuul on paranenud koljumurd, mis on tekitatud terava esemega. See on haav, mis pärines peaaegu kindlasti teiselt inimeselt, mitte pimedas komistamisest. Kes iganes see vigastatu ka polnud, ta jäi ellu. See tähendab, et tal oli aega veritseda, tema eest kanti hoolt ja ta elas piisavalt kaua, et uus luukude saaks kahjustuse peale kasvada.
Sama sotsiaalne hoolitsus, mis hoidis Shanidar A-d elus pärast hamba purunemist, oli ilmselt kättesaadav ka siin.
Ja siis on Belgias asuv Goyet’ koobas, kus pilt muutub tumedamaks. Sealt leitud luudel on selged lõikejäljed ja luuüdi on eemaldatud metoodiliselt – täpselt samamoodi, nagu neandertallased töötlesid suurulukeid. Kannibalism on siin õige sõna ja tõendid kinnitavad seda.
Selle liigi käitumisulatus oli täielik – alates vigastatute põetamisest kuni surnute kohtlemiseni toiduallikana. Tuleb välja, et neandertallased olid võimelised samasuguseks tohutuks ja vastandlikuks spektriks, mis määratleb meid tänaseni.
See üks kuni neli protsenti, mis on samuti meie
Iga tänapäeval elav mitte-Aafrika päritolu inimene kannab endas väikest ja vaikset pärandit. Kuskil üks kuni neli protsenti teie genoomist ei pärine mitte Homo sapiens’ilt, vaid inimestelt, kelle luid me selles artiklis uurisime. See ristsugumine toimus umbes 47 000 kuni 65 000 aastat tagasi Lähis-Idas, kui kaks inimliiki kohtusid ja, mida iganes nad üksteisega veel tegid, said vahel koos lapsi.
Mõelge nüüd sellele, mida nende laste järeltulijad alles hoidsid. Eesti Geenivaramu, mis on üks maailma rikkalikumaid geneetiliste ja terviseandmete kogusid, on aidanud tuvastada, millised konkreetsed neandertallaste geenivariandid tänapäeva inimestes ikka veel bioloogilist tööd teevad. Vastus on kainestav: need variandid on seotud lihasmassi, immuunvastuse ja sõltuvusaltidusega. Need on vastupidavusomadused, mitte agressiivsus.
Bioloogia räägib teist juttu kui see, mida me oleme harjunud kuulma. See, mida neandertallased meile edasi andsid, ei olnud nende vägivaldsus, vaid nende võime vastu pidada: keha, mis suutis võidelda patogeenidega, kanda rasket koormat läbi karmide talvede ja jääda ellu.
Võrreldes „brutaalse metsiku” narratiiviga, mis domineeris suurema osa 20. sajandist, on see peaaegu irooniline.
Ometi ei kao ebamugavustunne täielikult. See lihtsalt muudab kuju. Me võtsime omaks niiden immunoloogilise tarkuse.
Võib-olla aitasime me ka ise kaasa tingimustele, mis neile lõpu tõid – territoriaalne konkurents, surve ressurssidele, võib-olla ka mõni juhuslik oda. Keegi ei tea seda kindlalt. See teadmatus ei ole lünk, mida peaks häbenema – see on aus piir selle kohta, mida me suudame teada.
Me kanname nende geene. Me võime kanda ka nende kummitusi. See, mida tõendid neandertallaste vägivallast meile lõpuks ütlevad – nende kohta, meie kohta ja selle kohta, mida tähendab olla see liik, kes jäi püsti –, on küsimus, mille arheoloogia saab küll püstitada, kuid mida ta ei suuda kunagi lõplikult sulgeda.
