Tallinnas avati 18. mail terav feministliku monumendi debatt

Tallinna feministliku monumendi debatt sai uue hoo 18. mail 2026, kui Keldrimäele püstitati Flo Kasearu pronksist ratsamonument poliitik Alma Ostra-Oinasele. Teos valmis koostöös Vabamu muuseumiga sarja „Monumentaalne hüljatus“ raames, tõstatades teravaid küsimusi soolise representatsiooni, erakapitali rolli ja kohaliku kogukonna kaasamise üle linnaruumis.

See debatt keskendub küsimusele, kuidas peaks kaasaegne kunst peegeldama naiste rolli ajaloos, ilma et see eiraks kohalike elanike soove ja asumite ajaloolist identiteeti.

Tallinna sõit maksab bussiga Riiast umbes kakskümmend eurot, kui pilet piisavalt vara osta. See on peaaegu kahe päeva toiduraha minu peres, kuid mõnikord on vaja näha, kuidas naaberriigid oma lugusid jutustavad.

Seisin sel nädalal Tallinnas Keldrimäe asumis, kus klaasist bürootornide ja vanade paneelmajade vahel on koha leidnud midagi ebatavalist. Seal, Arter-keskuse juures, kõrgub üks eriline ratsamonument, mis ei sarnane ühelegi teisele. See on pühendatud Alma Ostra-Oinasele, keda on nimetatud Eesti Jeanne d’Arciks.

Rohkem kui lihtsalt pronks ja hobune

Kui me mõtleme ratsamonumentidele, siis kujutame ette sirge seljaga kindraleid või kuningaid, kes vaatavad uhkelt kaugusse. Need on võimu sümbolid, mis on tavaliselt valatud siledasse pronksi. See monument siin on aga teistsugune.

Kunstnik Flo Kasearu on kasutanud tekstuurset materjali, mis annab kuju pinnale ebaühtlase ja justkui kulunud ilme. See kuju ei püüagi olla täiuslik, vaid peegeldab ühe naise rasket ja konarlikku teed ajaloo keerdkäikudes.

Alma Ostra-Oinas hoiab kuju peal käes seelikut, mis viitab 1905. aasta nn pruuni seeliku skandaalile. Seetõttu ei ole see lihtsalt moedetail, vaid sümbol naiste vabadusvõitlusest ja protestivaimust, mis viis ta omal ajal isegi koolist väljaviskamiseni.

Kes oli Eesti Jeanne d’Arc?

Marta Lepp, kirjanik ja Alma kaasaegne, on öelnud: „Alma Ostra-Oinas on Eesti Jeanne d’Arc.“ See lause on kirjas ka monumendi jalamil. See on kaalukas võrdlus naise kohta, kes oli üks esimesi naisi Eesti poliitikas ja ajakirjanduses.

Kuid nagu sageli juhtub, jäi tema iseseisev panus aastakümneteks varju. Teda mäletati pigem tema seoste kaudu meeste ja suguvõsadega. See on klassikaline muster, kus naise saavutused lahustuvad teiste nimedes.

See projekt sai alguse 2023. aastal Vabamu muuseumi näitusest „Välja pliidi tagant!“. Enne suure kuju püstitamist eksponeeriti Arter-keskuses kaheksat väiksemat pronksversiooni, et valmistada avalikkust ette millegi suurema tulekuks.

Kui me kustutame naised ajaloost, siis me kustutame poole oma loost.

Tallinna feministliku monumendi debatt ja linnaruum

Tallinn on linn, kus ajalugu on igal nurgal, kuid naiste nähtavus selles ruumis on hämmastavalt väike. See ongi see, mida me nimetame mõistega sooline representatsioon. Kui tüdrukud jalutavad linna peal, siis milliseid eeskujusid nad näevad?

Enamasti näevad nad mehi, kes on midagi vallutanud või juhtinud. See kuju Keldrimäel on teadlik vastand traditsioonilisele mehelikule ja heroilisele stiilile. See on vajalik muutus meie mälukultuuris, isegi kui see mõjub alguses harjumatult.

Kuid siin tekib teine küsimus: kes otsustab, mis meie tänavatele ilmub? Monumendi rajamist rahastas erasektorist Arter-keskus. See on huvitav näide sellest, kuidas erakapital võtab enda kanda avaliku ruumi sisustamise rolli.

Kui kogukond tunneb end kõrvalejäetuna

Mitte kõik ei ole uue monumendi üle rõõmsad. Juhkentali selts on väljendanud rahulolematust ja esitanud linnavalitsusele järelepärimise. Nad küsivad õigustatult: milline on Alma Ostra-Oinase side just selle piirkonnaga?

Kohalikud elanikud oleksid eelistanud midagi, mis seostub asumi enda ajalooga – näiteks vesiratta motiivi. Praegune monument on mõne elaniku sõnul „kummituslik“ ja tekitab avalikus ruumis ebamugavust.

Juhkentali selts leiab, et kaasav planeerimine on paberil olemas, kuid praktikas tunnevad inimesed end sageli vaid statistidena. See peegeldab laiemat murekohta, kus kohalikud elanikud ei tunne end oma kodukandi kujundamisel osalisena.

Kunsti roll ongi ärritada

Flo Kasearu on kriitikale vastanud talle omase rahuga: „Kaasaegne kunst peabki tekitama arvamuste paljusust ja diskussiooni.“ Ja selles on tal tuline õigus. Kui me püstitaksime ainult kõigile meeldivaid kujusid, oleks linnaruum täis tähenduseta vorme.

See monument asub väga mitmekülgse arhitektuuriga kohas, kus segunevad klaashooned ja vanad paneelmajad. Selles kontekstis on „kummituslik“ ratsanik ehk sobivamgi kui läikiv pronksmees.

Kuid me ei tohiks mööda vaadata elanike murest. See on küsimus demokraatiast ja sellest, kellele kuulub linn. Bürookomplekside ümber elavad päris inimesed, kes peavad seda vaadet igal hommikul aknast nägema.

Väärtus versus hind

Ma ei tea selle monumendi täpset hinda, kuid pronks ja sellises mõõdus valamine ei ole odav lõbu. Samal ajal kui me vaidleme kunsti üle, on paljude jaoks Keldrimäe paneelmajades peamine mure see, kuidas maksta küttearveid.

Kas 2026. aastal on meil vaja kalleid monumente, kui sotsiaalhoolekanne on alarahastatud? Ma usun, et vastus on siiski „jah“, aga teatud tingimustel. Meil on vaja kunsti, mis tuletab meelde, et vabadus ja õigused ei tulnud iseenesest.

Alma Ostra-Oinas võitles naiste õiguste eest ajal, mil see oli sotsiaalselt vastuvõetamatu. See monument on meeldetuletus, et poliitika on elusate inimeste tahe midagi muuta.

Mida me saaksime tulevikus teha teisiti?
1. Päriselt kaasata: Mitte ainult näidata miniatuure näitusel, vaid küsida kohalikelt nende lugude kohta.
2. Sildistada lugu: Monumendi juures peaks olema selge selgitus nii Alma isiku kui ka asukoha valiku kohta.
3. Tasakaalustada representatsiooni: See on üks vähestest naistele pühendatud monumentidest Tallinnas.

Linnaruum kuulub meile kõigile – nii neile, kes töötavad vahetustega, kui ka neile, kes juhivad riiki. Ma loodan, et järgmine kord, kui minu tütred Tallinnasse satuvad, näevad nad selles kujus julgust olla mässumeelne. Tallinna feministliku monumendi debatt on märk sellest, et me oleme hakanud esitama õigeid küsimusi meie ühise mälu ja ruumi kohta.