Loodusmuuseumi hankeskandaal sai alguse uue direktori valimisest, kus teaduskompetentsi asemel eelistati Kliimaministeeriumi taustaga projektijuhti 54,3-miljonilise Noblessneri kompleksi haldamiseks. Riina Roosipuu valiti ametisse 23. juulil 2026, tuues kaasa kogemused Eesti Lotost ja Tallinna Teletornist, mis viitab profiilile, mis sobib suurprojekti juhtimiseks, mitte teadusliku kogu hoidjale.
Ekspert või projektijuht? Suunamuutus 570 töökohaga kompleksis
Eesti Loodusmuuseum vajab juhti olukorras, kus ministeerium otsustas: parim kandidaat on inimene, kelle eluloos puudub kokkupuude loodushariduse või muuseumitööga. Roosipuu varasem karjäär on suurprojektijuhtimise, mitte teaduse pärusmaa. Eesti Loto, Tallinna Teletorn ja Kliimaministeerium moodustavad kompetentsi, mis tunneb bürokraatiat, kuid ei asenda valdkondlikku ekspertiisi.
Uus Loodusmaja Noblessneris on planeeritud 570 töökohaga megakompleks, mille avamine on kavandatud 2027. aasta algusesse. Nordecon sõlmis ehituslepingu summas 54,3 miljonit eurot pluss käibemaks. See ei ole muuseum tavalises mõttes, vaid linnaosa mahus infrastruktuuriprojekt, mille koordineerimiseks vajatakse süsteemset administraatorit.
Siin peitub vastuolu, millele ministeerium ei ole avalikult vastanud. Kui direktori ametikoha profiil on nihkunud loodushariduselt projektijuhtimisele, peaks seda muutust selgitama avalikkusele. Teadlik valik ei ole vale, kuid varjatud valik tekitab küsimusi riikliku loodusteaduste lipulaeva eesmärkide kohta.
Konkursi anatoomia: suletud komisjon ja varjatud muudatused
Kolmteist kandidaati, neli vestlusvooru pääsenud – see suhe räägib iseenda eest. Samas pole avalikult teada, millistel alustel filtreerimine toimus. Konkursikomisjon koosnes eranditult Kliimaministeeriumi ametnikest, kaasamata ühtegi väliseksperti muuseumivaldkonnast või teadusest.
Riina Roosipuu töötas vahetult enne konkursi väljakuulutamist Kliimaministeeriumis, kus ta valmistas ette muuseumi põhimääruse muudatused. Need muudatused ei jõudnud ülejäänud kaheteistkümne kandidaadini. Kui üks osaleja kujundab institutsionaalseid reegleid, millele konkurss tugineb, on tegemist huvide konflikti õpikujuhtumiga.
Avaliku halduse teooria eristab protseduurilist ja sisulist läbipaistvust. Ministeerium väidab, et konkurss oli korrektne, kuid korrektsus ei ole alati võrdne õiglusega. Kui reeglid on kättesaadavad üksnes neile, kes neid ise kirjutasid, on formaalne vastavus ja tegelik võrdne kohtlemine lahutatud.
Kui menetluse reeglid on kättesaadavad üksnes neile, kes reegleid ise kirjutasid, siis on formaalne vastavus ja tegelik võrdne kohtlemine lahutatud.
Avalik vastuseis: Muuseumide Liidust Õiguskantslerini
Reaktsioon oli kiire. Ühe päeva jooksul pärast Roosipuu valimist, 24. juulil 2026, tegi Eesti Muuseumide Liit avaliku pöördumise konkursi tühistamiseks. See oli selge signaal, et valdkond ei kavatse tulemust ilma vastuseisuta aktsepteerida.
Muuseumide Liidu huvide esindamiseks on palgatud vandeadvokaat Paul Keres. Juriidiline samm annab protestile konkreetse vormi: mitte pelgalt avalik arvamus, vaid formaalne õiguslik protsess. Seni on ministeerium süüdistused tagasi lükanud, kinnitades protsessi korrektsust.
Meediaväljas tõi läbimurde Boriss Zuckermani terav võrdlus Postimehes, kus ta rääkis Aafrika hangete suuremast läbipaistvusest. Senise direktori Heidi Jõksi valimata jätmine lisas skandaalile isikliku mõõtme. Tema abikaasa Allar Jõks viitas võimalusele, et KIKi algatatud hankeauditit kasutati survemeetmena direktorivahetuse ajal.
Loodusmuuseumi hankeskandaal ja raharajad: 54,3 miljonit Nordeconile
Nordeconiga sõlmitud Loodusmaja ehitusleping ulatub 54,3 miljoni euroni pluss käibemaks. See summa on kohustus, mille iga sent vajab selget jälge maksumaksja ees. Paralleelselt ehitustöödega liikus püsiekspositsiooni hanke eeldatav maksumus, mis on ligikaudu 4,28 miljonit eurot.
Just seda hanget kontrollis Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK). KIK kahtlustas reeglite rikkumist, kuid lõpetas menetluse 31. juulil 2026 rikkumist tuvastamata. Väljastpoolt saabunud kahtlused ja sisehinnangute rahulolu moodustavad pildi, kus avalik kontroll ja projekti edendamine põrkuvad.
Riigihanked.eu andmed näitavad, et vähemalt üks seotud hangetest hõlmas ramp-silla ja rõdu laiendust. Need detailid osutavad tegelikkusele, kus suurprojekt koosneb paljudest osadest, millest igaühel on oma läbipaistvusnõuded. Hankelogistika muutub labiilseks just seal, kus üksikasjad hakkavad keerukuse tõttu vaateväljast kaduma.
Millist läbipaistvusstandardit Eesti vajab?
Prestiižne teadusasutus sai juhi, kelle karjäär on kujundatud kinnisvaraprojektide, mitte loodusteaduse maailmas. Euroopa heades valitsemistavades on suurprojektide juhtimiskonkurssidel välisekspertide kaasamine miinimumnõue. Eestis see standard antud juhul puudus, ja see struktuurne lünk on skandaali tegelik süda.
KIK lõpetas menetluse rikkumist tuvastamata, kuid Muuseumide Liit ja Paul Keres jätkavad vaidlust. Kui Õiguskantsler sekkub, võib see luua pretsedendi, mis muudab ministeeriumide konkursid läbipaistvamaks struktuursel tasandil. Institutsionaalne käitumine paraneb siis, kui mängureegleid muudetakse enne järgmist konkurssi, mitte pärast järgmist skandaali.
54,3 miljonit eurot maksva Loodusmaja kontekstis on küsimus lihtne: kas Eesti on valmis siduma avaliku rahastamise selgete juhtimisstandarditega? Noblessneris kerkiv hoone annab vastuse sellele, kas Loodusmuuseumi hankeskandaal jääb õpetlikuks erandiks või sümboliseerib süsteemset probleemi riigihangete läbipaistvuses.
