Tühi vangla on kallis vangla

Kujutage ette hoonet, mille 3 280 kohast on hõivatud alla poole. Küte käib, valvurid tööl, vesi jookseb. Aga ruumid on tühjad.

See on Eesti vanglasüsteemi reform ja selle paradoks täna.

  1. aasta septembriks langes kinnipeetavate arv 1 578 inimeseni. See on madalaim tase alates iseseisvuse taastamisest. Võrreldes kahe aastakümne taguse ajaga on vangide arv rohkem kui poole võrra kahanenud, ja mitte seetõttu, et riik oleks karistusi pehmendanud, vaid seetõttu, et kuritegevust on lihtsalt vähem.

Tühjad kohad ei tähenda aga tasuta puhkust riigieelarve jaoks. Iga tühi vanglakoht maksab — ja kokku kulutab Eesti maksumaksja tühja Tartu vanglainfrastruktuuri ülalpidamiseks ligikaudu 12 miljonit eurot aastas. See on raha, mis läheb seintele, mitte inimestele.

Riik seisab selge valiku ees. Kas sulgeda osa infrastruktuurist ja loobuda strateegilisest võimsusest, mida tulevikus võib vaja minna? Või leida tühjadele ruumidele kasutus, mis katab ülalpidamiskulud ja toob lisaks tulu?

Eestis on valitud teine tee. Ja see tee jookseb otse Rootsi suunas.

Vanglarent on ebatavaline lahendus, aga majandusloogika on lihtne: üle poolte kohtade seisab tühjalt, arved tulevad aga igal kuul. Teha mitte midagi on samuti poliitiline otsus, ja see otsus maksab.

Rootsi maksab, Eesti teenib: leping numbritena

  1. juunil 2025 kirjutasid Eesti ja Rootsi alla lepingule, mis muutis Tartu vangla midagi enamat kui kohalikuks asutuseks. Kokkulepe lubab paigutada Tartu vanglasse kuni 600 Rootsi kinnipeetavat. See on konkreetne arv, konkreetne kuupäev ja konkreetne rahaline tagajärg.

Rootsi maksab Eestile 300 kambri kasutamise eest ligikaudu 30,6 miljonit eurot aastas — üle 2,5 miljoni euro kuus. Esimeses osas nägime, et tühjade kohtade ülalpidamine maksab maksumaksjale 12 miljonit eurot aastas: leping katab selle kulu rohkem kui kahekordselt.

Miks Rootsi üldse nõustub? Sest see on ka neile majanduslikult kasulik. Ühe vangi ülalpidamine maksab Rootsis 11 500 eurot kuus. Eestis on sama kulu 8 500 eurot. Iga vangi kohta säästab Rootsi umbes 3 000 eurot kuus. Sadade vangide peale kokku muutub see säästuks, mis õigustab transpordi, tõlkide ja eraldi halduse kulud kergesti.

Rootsi vangid ei satu üldisesse vanglakeskkonda. Nad paigutatakse Tartu vangla eraldiseisvatesse S- ja E-korpustesse — see on lepingus fikseeritud nõue, mis tagab kahe riigi kinnipeetavate lahususe.

Leping loob Tartu vanglasse kuni 250 uut töökohta. Tartlase jaoks tähendab see töökohti, mitte abstraktset välispoliitikat. Vanglarent on pragmaatiline vastus konkreetsele probleemile: Eestil on olemas taristu, personal ja kogemus, Rootsil on ülekuumenenud vanglasüsteem ja suurem eelarve.

See on tehing, kus mõlemad pooled saavad midagi vajalikku. Kuid numbrid on vaid leping paberi peal. Mis toimub S- ja E-korpustes igapäevaselt ja kes vastutab, kui midagi läheb valesti — see on eraldi küsimus, millele vastust otsitakse siiamaani.

Kuidas Eesti kinnipidamissüsteem tühjenes — ja kas see on hea uudis

  1. aastal registreeriti Eestis 28 033 kuritegu. See on poole vähem kui 2005. aastal. Tee seda aritmeetikat: kaks aastakümmet ja kuritegude arv langes poole võrra.

See ei juhtunud iseenesest. Eesti lõpetas aastakümneid kestnud ülemineku nõukogudeaegsetelt laagertüüpi vanglatelt kambersüsteemile. Inimesi ei hoita enam massbarakkides, vaid inimväärsetes tingimustes — see muudab nii karistuse sisu kui ka vabanenu võimalusi eluga toime tulla. Alates 1. juunist 2024 toimib vanglasüsteem täielikult digitaalselt: paberil isiklikke toimikuid enam ei avata.

Kuid on üks küsimus, mida tavaliselt ei esitata. Kas eestlased ise tahtsidki rohkem inimesi vangi panna? Analüütik Mari-Liis Sööt ütleb otse: eestimaalased ei ole nii karistushimulised, kui meediapildist võiks arvata. See on oluline täpsustus. Meediapilt kujundab poliitikute käitumist — kui avalikkus tegelikult rangemat karistuspoliitikat ei nõua, siis kellele see rangus tegelikult mõeldud on?

Vangide arvu langus pole pelgalt statistika — see on märk sellest, et ühiskond muutus. Noorem põlvkond elab teises Eestis kui see, mis tootis 1990ndatel rekordilisi vanglaridu. Majanduslik toimetulekuvõime, haridustase ja sotsiaalsed teenused mõjutavad kuritegevust rohkem kui karistuse pikkus.

Tühjad vanglad on selle muutuse füüsiline tõend. 1578 kinnipeetavat septembris 2025 — taasiseseisvumisaja madalaim tase. See on hea uudis igale maksumaksjale, igale kogukonnale, iga lapse perele. Küsimus on, mida me selle ruumiga nüüd teeme.

Kauem trellide taga ei tähenda vähem kuritegusid tänaval

Mari-Liis Sööt on analüütik, kes vaatab numbreid, mitte loosungeid. Tema järeldus on lühike: karistuse lõpuni kandnutel ulatub retsidiivsus 25 protsendini. Elektroonilise valve kandjatel on see arv umbes 10 protsenti.

Tee seda aritmeetikat.

Inimene, kes kannab karistuse viimase päevani trellide taga, lahkub vanglast ilma töökohata, sageli ilma elamispinnata, sotsiaalsetest sidemetest äralõigatuna. Inimene, kes on samal ajal kodus olnud, töötanud, perele lõunasööki teinud — tema on mingil viisil ühiskonnaga seotud jäänud. See side kaitseb. Vangla katkestab selle.

Mida kauem on inimene trellide taga, seda suurema tõenäosusega ei saa ta vabanedes hakkama ja paneb toime uue kuriteo.

See ei ole pehme suhtumine kuritegevusse. See on kriminoloogia põhitõde.

Ometi ilmub enne valimisi ikka nõue pikendada karistusi. Sööt on selge: karistuste karmistamine peegeldab poliitilisi valikuid, mitte tõenduspõhist kriminoloogiat. Pikem karistus ei tee tänavat turvalisemaks — see teeb tagasituleku raskemaks.

Eestis registreeriti 2023. aastal 28 033 kuritegu — poole vähem kui 2005. aastal. See langus ei toimunud tänu pikematele karistustele. See toimus samal ajal, kui vangide arv kukkus üle 4 000 pealt alla 1 600 isiku. Kaks trendi liikusid vastassuunas, kuid turvalisus kasvas.

See on ebamugav fakt neile, kes usuvad, et vangla kogus loeb. Loeb hoopis see, mis juhtub siis, kui inimene välja tuleb. Kas on töö, kas on kodu, kas on keegi, kes ootab. Elektrooniline valve hoiab need niidiotsad koos. Täiskaristus lõikab need läbi.

Tartu saab töökohad, seadused vajavad muutmist

Rootsi projekt ei too Tartu vanglasse ainult 600 uut kinnipeetavat. See toob kuni 250 uut töökohta. Võrdluseks: paljud Eesti väikelinnad unistavad sellisest tööandja tulekust terve kümnendi vältel.

Aga töökohad ei ilmu lihtsalt kohaliku omavalitsuse tänutundest. Selleks, et leping üldse toimida saaks, tuleb muuta kolme seadust: vangistusseadust, karistusseadustikku ja kriminaalmenetlusseadustikku. See pole tehniline lisatöö — see on süsteemne ümberkorraldus, mida ei saa teha kiirustades.

Kõige teravamaks jääb üks küsimus, millele praegu selget vastust pole. Jevgeni Krištafovitš on selle sõnastanud täpselt: selge peab olema, kes ja kuidas saab välisriigist toodud vangi suhtes jõudu, erivahendeid ja relvi kasutada. Rootsi kodanik Eesti kongis, Eesti vahimehe käe all — vastutusahel peab olema kirjas, mitte eeldatav.

Piiriüleses süsteemis on ebamäärasus ise risk. Kui vahejuhtum toimub ja vastutus pole paberile pandud, siis ei kaitse see ei Rootsi vange, ei Eesti ametnikke ega lõpuks ka seda lepingut, millele eelmisel suvel alla kirjutati. Juriidiline täpsus ei ole bürokraatia — see on kindlustus.

Tartu tööturg saab sellest projektist. Eesti riigikassa saab sellest projektist. Aga seadustiku muutmine pole pelgalt formaalsus, mille saab jätta hilisemaks. See on eeltingimus, mis määrab, kas kogu süsteem peab. Tee aritmeetikat: 250 töökohta on realistlik ainult siis, kui õiguslik alus on kindel.

"Ei. Ei. Ei." — kus läheb piir ja mida see meile ütleb

Justiitsminister Liisa Pakosta vastas 2026. aasta augustis küsimusele Ühendkuningriigiga vanglarendilepingu sõlmimise kohta kolme sõnaga: "Ei. Ei. Ei." Lühemalt ei saa. Selgemalt ka mitte.

See ei ole siiski lihtsalt ühe lepingu tagasilükkamine. See on piiri joonistamine. Rootsiga töötab mudel, sest Rootsi on Euroopa Liidu liikmesriik, kus kehtivad samad põhiõiguste standardid ja ühine õigusruum. Ühendkuningriigiga oleks juriidiline vastutusahel keerulisem, riskid mõõdetamatumad.

Opositsioonierakonnad Isamaa ja EKRE kritiseerivad isegi Rootsi projekti, tuues esile julgeolekuriske. Need mured ei ole täiesti õhust võetud — küsimus, kes vastutab ja milliste vahenditega, kui midagi läheb valesti, on päris küsimus. Aga kriitika, mis peatub julgeolekuriskidel ega esita alternatiivi 12 miljoni euro suurusele iga-aastasele kaole tühjadelt kohtadelt, ei ole poliitika. See on poseeriv ärevus.

Pragmaatilisus ei tähenda piiramatust. Eesti vanglasüsteemi reform on öelnud jah ühele partnerile, kelle süsteem on võrreldav, ja ei teisele, kelle vastutusraamistik on ebaselge. See ongi tegelik poliitika: mitte iga tulu pole vastuvõetav, aga mitte iga risk pole piisav põhjus seisma jääda. Arvestused tuleb teha. Eesti on neid teinud.