81. Veneetsia filmifestivalil 2024. aastal saavutas Eesti filmikunst ajaloolise edu, kui ametlikus valikus oli rekordilised neli Eesti osalusega filmi. „Uus aasta, mida kunagi ei tulnud“ võitis Orizzonti programmi peaauhinna ja FIPRESCI preemia, tähistades Eesti kino suurimat rahvusvahelist läbimurret viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul.
Eesti kino Veneetsia võidukäik sai reaalsuseks hetkel, mil selgus, et meil on festivalil korraga väljas neli lippu, mis on statistiliselt peaaegu võimatu saavutus ühe väikeriigi jaoks. Kui te olete kunagi proovinud seletada mõnele juhuslikule välismaalasele, kus täpselt Eesti asub, siis teate, et see on nagu üritaksite selgitada kvantfüüsikat oma kassile. Tavaliselt noogutavad nad lihtsalt ja naeratavad viisakalt, aga nende silmades on see tühi ja kauge pilk, mis ütleb „ahsoo, see väike koht, kus inimesed ei räägi kunagi oma tunnetest“.
81 aastat ajalugu ja neli Eesti lippu: Kuidas me kanalite vahele ära eksisime
Veneetsia on sisuliselt maailma kõige elitaarsem gümnaasiumi kokkutulek neile, kellel on liiga kallid sallid ja vältimatu vajadus räägida „visuaalsest keelest“ ajal, mil nad tahaksid lihtsalt uinakut teha. See on maailma vanim A-kategooria festival, kuhu pääsemiseks pead sa tavaliselt olema kas prantsuse arthouse-geenius või omama piisavalt suurt turunduseelarvet, et osta ära pool Itaaliat. Ometi laperdas seal festivali ametlikus valikus korraga neli Eesti osalusega lippu, mis on ajalooline rekord.
See pole lihtsalt järjekordne kultuuriline edulugu, vaid täielik glitch maatriksis, eriti kui arvestada, et meid on kokku vähem kui ühes keskmises Shanghai linnaosas. Me oleme lõpuks õppinud süsteemi mängima viisil, mis teeb meid korraga nähtavaks ja ohtlikuks. Nelja kaastootmisfilmi maagiline ilmumine ühele maailma tähtsaimale ekraanile on märk sellest, et me ei olegi enam lihtsalt need tüübid, kes teevad lõputult filme soodes ekslevatest masendunud talupoegadest.
Me ei hiilinud festivalile tagauksest ega sisenenud maskeerituna toitlustustöötajateks, kuigi see oleks olnud tunduvalt huvitavam stsenaarium kui tavapärane bürokraatlik asjaajamine. Me lihtsalt vallutasime selle kanalite linna viisil, mis pani isegi kõige tüdinumad kriitikud oma liiga kalleid espressosid kurku tõmbama. See on rekord, mida keegi ei osanud oodata, isegi mitte need inimesed, kes kirjutavad projektitaotlusi sellise pühendumusega, nagu nad koostaksid mõnda religioosset teksti.
Eesti kino Veneetsia võidukäik ja Rumeenia tankid Orizzonti ekraanil
Filmimaailmas on seitseteist aastat umbes sama pikk aeg kui oodata, et keegi teile Tinderis tagasi kirjutaks pärast pilti oma ebatavalisest sünnimärgist. Viimati tundsime end Veneetsias nii tähtsana 2007. aastal, kui Veiko Õunpuu „Sügisball“ võitis Orizzonti peaauhinna ja pani maailma arvama, et Eesti ongi üks suur, märg ja masendav paneelmaja. Nüüd ilmusid eikusagilt rumeenlased ja meie oma Marianne Ostrat, et see vana vaim lõpuks ometi kapi taha puhkama saata.
See film, „Uus aasta, mida kunagi ei tulnud“, on nagu kleepuv unenägu, millest sa ei taha üles ärgata, sest väljas on veel hullem ilm. Tegevus rullub lahti 1989. aastal, kui Rumeenias oli õhk nii paks diktatuurist ja paranoia aurudest, et seda oleks võinud noaga lõigata ja ebakvaliteetse leiva peale määrida. Võit Orizzonti programmis pole lihtsalt suvaline osalemisdiplom, vaid tunnustus sektsioonis, mis tähistab kino tulevikku ja uusi esteetilisi suundi.
Lisaks korjati üles rahvusvahelise filmikriitikute ühingu FIPRESCI auhind, mis on tabelitest mürgitatud prillikandjate viis öelda, et te olete päriselt andekad. Tragikomöödia on ainus viis sellise ajaloolise traumaga tegelemiseks ilma täielikult hulluks minemata, ning meil kulus seitseteist aastat, et keegi uuesti nii täpselt naelapea pihta lööks. See on täiuslik emotsionaalne plahvatus, kus sa ei tea, kas peaksid pakkima kohvrid või tellima kolmanda pitsa.
See pole lihtsalt järjekordne kultuuriline edulugu, vaid täielik glitch maatriksis.
Seitse ja pool minutit aplausi: Taani režissöör, Läti mets ja Eesti raha
Kujutage nüüd ette, et te peate seisma püsti ja peksma oma peopesasid raevukalt kokku seitse ja pool minutit järjest. See on piisavalt pikk aeg, et jõuda läbi mõelda kõik oma senised kahetsused ja see kolmas klaas tasuta vahuveini. Just sellise maratoni läbis Veneetsia peen publik pärast mängufilmi „Woman Unknown“ esilinastust, mis hingab tegelikult Eesti produtsentide rahakoti toel.
Nafta Films on see kamp, kes otsustas, et Eesti peab jahtima seda neetud Kuldlõvi ja tegema seda kõige kõrgemal tasemel. Seitse ja pool minutit kestnud aplaus on ametlik kinnitus, et me ei ole seal ainult statistid. Filmis raiutakse meile pealuu sisse, et sõja ajal on naise keha justkui avalik omand ja lahinguväli, mis ei ole mingi kerge meelelahutus pühapäevaõhtuks.
See psühholoogiline draama on meisterlikult maskeeritud õudusfilm, mis kisub lahti kõik need veritsevad haavad, mida me üritame peita oma tabelitest mürgitatud viisakuse alla. Meie produtsentide strateegiline edu selles projektis on märk sellest, et meil on piisavalt nahaalsust mängida suurte poistega samas liigas. See tähendab, et Eesti filmitegijad ei istu enam häbelikult nurgas ja ei oota, et keegi neile armuandi viskaks.
Vähemuskaastootmine ehk strateegiline plaan olla igal pool korraga
Mõiste „vähemuskaastootja“ kõlab nagu peen viis öelda, et sa oled see tüüp, kes ilmub peole siis, kui tort on juba lahti lõigatud, aga nõuab ikkagi kõige suuremat tükki. See on filmitööstuse versioon rühmatööst, kus sa tegelikult ainult korrigeerisid kolm koma ja tõid teisteles kohvi. Kuid see on täielik strateegiline geeniuse lüke ja tõenäoliselt ainus viis, kuidas me üldse pildile jääme.
Edith Sepp ja Eesti Filmi Instituut on aastaid täitnud mingeid müstilisi Exceli tabeleid, kus rohelise koodi asemel on puhas bürokraatlik optimism. Me oleme muutunud filmimaailma hallideks kardinalideks, kes istuvad nurgas ja ootavad, millal saab šampanjat avada. See on pikaajaline maailmavallutusplaan, kus me ei kasuta tanke, vaid hoopis finantstoetuste lepinguid ja rahvusvahelise koostööstrateegiaid.
Võtame näiteks filmi „Vaikne elu“ (Quiet Life), mis on Kreeka-Eesti-Prantsuse-Saksa-Rootsi ühisprojekt ja kõlab pigem nagu väga segase Euroopa Liidu tippkohtumise algus. Siis on meil veel dokumentaalfilm „Soovides tähte“ (Wishing on a Star), kus Johanna Maria Paulson ja Volia Films proovivad koos itaallastega leida õnne. See mudel töötab, sest me ostame endale pääsu maailma tippu murdosa hinnaga.
Kadunud dirigendi juhtum ja festivali lõpuakordid
Eesti taktika meenutas Veneetsias pigem peent sissisõda, kus me imbume igasse võimalikku sektsiooni. Aleksandr Zeldovitši film „Interjöör“ leidis oma koha programmis Fuori Concorso, mis on peen itaaliakeelne viis öelda, et teid lubatakse küll VIP-telki, kuid tordile teil asja ei ole. See lisab sellele glamuursele ja šampanjast läbi ligunenud segadusele veel ühe kihi rasket reaalsust.
Kõige suurem müsteerium, mis on suurem kui mis tahes psühholoogiline draama, on kadunud dirigendi juhtum. Me räägime müütilisest figuurist nimega Olari Elts, keda me justkui peaksime sealt otsima, aga keda kuskil tegelikult pole. Allikmaterjalid on tema osaluse suhtes sama kidakeelsed kui pohmellis poliitik ootamatus Riigikogu infotunnis.
See on puhas eesti sürrealism, kus me loome kangelasi lihtsalt sellepärast, et vaikus on meie jaoks liiga ebamugav taluda. Me otsime inimest, keda seal tõenäoliselt polnudki, ja see on täiesti okei. Eesti kino Veneetsia võidukäik on tõestus, et me oleme nüüd need tüübid, kes tellivad tervele saalile uue ringi ja jalutavad minema ilma selgitusi jagamata.
