Riigikogu palgalõhe: kes kirjutas läbipaistvuse seaduse?

Parlament, mis õpetab teisi läbipaistvusele, hoides ise käed seljataga

Riigikogu palgalõhe ei alga palgaläbirääkimistest – see algab struktuurist, ja struktuur on selgem kui ükski dokument. Kujuta ette, et su naaber loeb sulle iga nädal ette artikleid tervislikust toitumisest, saadab sulle toidulisandite reklaame ja küsib kohtumistel, kas sa ikka sööd piisavalt köögivilju, samal ajal kui tema enda köögis on ainult külmutuspitsa ja üks vanaks läinud sinep. See on Riigikogu suhe soolise palgalõhega. Sõna otseses mõttes.

17. juunil 2024 võttis Riigikogu vastu seadusemuudatused, millega rakendati Eestis Euroopa Liidu palkade läbipaistvuse direktiiv. Direktiiv, mis kohustab avaliku sektori asutusi oma palgaandmeid avama, töötajaid teavitama ja soolist tasakaalustamatust selgitama. Kõlab hästi, eks.

Väike detail, mida keegi pole rõhutatult välja öelnud: Riigikogu juhatus, see kolmeliikmeline institutsiooni kõrgeim juhtkond, koosneb täielikult meestest. Lauri Hussar, Toomas Kivimägi, Arvo Aller. Kolm meest, kes kirjutasid alla seadusele, mis ütleb teistele, et nad peavad oma palkade soolisele jaotusele otsa vaatama. See on epistemoloogiline dumpster fire pakitud bürokraatlikusse kesta.

Siin ei ole kellelegi süüdistust esitada ebaeetilises käitumises - palga läbipaistvuse direktiiv ei nõua, et juhatuse esimees vaataks peeglisse ja küsiks, miks tema kõrval pole naisi. See nõuab andmeid. Numbrid on olemas, struktuur on nähtav, ja struktuur ütleb täpselt nii palju kui öelda on vaja. Vertikaalne segregatsioon ei vaja pahatahtlikkust, see vajab ainult igapäevast äraolekut tähelepanust.

Parlament, mille koosseisus on 72 meest ja 29 naist, on suutnud toota juhtimisstruktuuri, mis sarnaneb rohkem 1990ndate pangajuhtkonnaga kui kaasaegse demokraatiaga. Üheteistkümnest alalisest komisjonist juhivad naised kolme. Kolme. Ja seesama institutsioon kirjutas nüüd seaduse, mis selgitab kõigile teistele, kuidas läbipaistvust teha.

Palgakoefitsiendid ehk matemaatika, mis on liiga aus, et olla süütu

Riigikogu liikmete tasustamine ei põhine vestlusel, läbirääkimistel ega sellel, kui veenvalt sa kontoris nägusid teed. See põhineb kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusel, mis on dokument nii karmi selgusega, et selle kõrval tundub isegi maksuamet poeetiline. Seadus sätestab koefitsiendisüsteemi, kus igal ametikohal on oma arv, ja see arv korrutatakse baassummaga läbi nagu raamatupidaja, kellel on hea päev ja halb südametunnistus.

Lauri Hussari, praeguse Riigikogu esimehe positsioon kannab koefitsienti 1,0. See on tipptase, null marginaali, maksimaalne number. Alates 1. aprillist 2024 tähendab see 10 239,71 eurot kuus brutos. Realiige, kes hääletab, debateerib ja istub komisjonides, teenib baaspalgana 6 655,81 eurot kuus, koefitsiendiga 0,65.

Vahe kahe arvu vahel on umbes 3 600 eurot. See ei ole palgalõhe, see on struktuur. Keegi ei otsustanud seda nii teha pahatahtlikult, keegi lihtsalt disainis süsteemi nii, et hierarhia on matemaatiliselt sisse kodeeritud, ja siis kirjutas selle seaduseks, ja siis unustas küsiti, kes täpselt need kõrgema koefitsiendiga kohad täidab.

Vastus on: mehed, täies koosseisus, ilma eranditeta.

Kõige huvitavam detail on see, et palgad indekseeritakse automaatselt kord aastas. Elukallidus tõuseb, palgad tõusevad kaasa. Läbirääkimisi pole, pole pinget, pole taotlusi, pole "vaatame, mis eelarves on" nägu rahanduskomisjonilt. Süsteem töötab täpselt nii nagu kavandatud, mis on just see probleem, millest keegi ei taha rääkida, sest "süsteem töötab" on aegade läbi olnud vabandus, mis katab kõige suuremaid vajakajäämisi.

Eesti parlamendiliikmete palk Euroopas ehk meil on selts, aga see pole uhkustamiseks

Eesti parlamendiliikme palga suhe mediaanpalka on Euroopa Liidus kõrgem vaid Itaalias ja Bulgaarias. Mitte Prantsusmaal. Mitte Saksamaal. Itaalias ja Bulgaarias - mis on kaks riiki, mida tavaliselt ei too keegi näiteks, kui tahab öelda, et asjad käivad hästi.

Peaministri palk on võrreldes teiste EL-i riikidega keskmise lähedal, mis kõlab nagu kompliment, kuni mõistad, et saadiku palk enam keskmise lähedal ei ole. See on natuke nagu öelda, et su auto tarbib kütust keskmiselt, aga rehvid on kuues palgaastmes omaette kategoorias.

Praktilises keeles tähendab see järgmist: tavaline Eesti tööinimene teenib mediaanpalka, parlamendiliige teenib sellest märgatavalt rohkem, ja see proportsioon on EL-is üks suuremaid. Riigikogu liikme baaspalk on 6 655,81 eurot kuus - fikseeritud, indekseeritud, vestluseta.

Samal ajal on riiklik sooline palgalõhe 2023. aastal jõudnud 13,1 protsendini, mis on ajalooliselt madalaim tase, ja prognoosid räägivad 12,2 protsendist. Langustrendis, tubli. Eesti on aastaid olnud EL-i kõrgeima soolise palgalõhega riikide hulgas, nii et igasugune langus on päris saavutus.

Probleem on see, et parlament, kes kinnitas EL-i palkade läbipaistvuse direktiivi ülevõtmise seadusemuudatused, teeb seda kõike n-ö väljast vaadates. Numbrid liiguvad õiges suunas riigi tasandil. Parlamendi enda juhatuses ei liigu nad kuhugi - aga see on järgmine teema.

29 naist, 72 meest ja Riigikogu palgalõhe: kuidas struktuur teeb seda, mida keegi ametlikult ei otsustanud

XV Riigikogu saalis istub 101 inimest. 72 neist on mehed, 29 naised. See pole vandenõu, see pole plaan, see pole keegi konkreetne, kes kell kaheksa hommikul ärkab ja otsustab asju halvemaks teha. See on lihtsalt see, mis juhtub, kui keegi asju paremaks ei tee.

Kujuta ette, et sul on üheteistkümne komisjoni. Keegi peab neid juhtima. Keegi istub esimehe toolile, saab kõrgema palgakoefitsiendi ja kirjutab alla dokumentidele, millel on kaal. Naised juhivad kolme neist üheteistkümnest. Kolme. Mitte seetõttu, et nad oleksid kehvemad, vaid seetõttu, et vertikaalne segregatsioon ei küsi luba - ta lihtsalt juhtub, aeglaselt ja viisakalt, nagu hallitus hallitab.

Riigikogu juhatuses istuvad Lauri Hussar, Toomas Kivimägi ja Arvo Aller. Kolm meest. Hussar teenib 10 239 eurot kuus, realiige saab 6 655. Palgalõhe ei sünni sellest, et naistele makstaks vähem samale toolile istumise eest - see oleks isegi lihtsam, siis saaks kellegi kohtusse kaevata. Palgalõhe sünnib sellest, kes millisel toolil üldse istub.

Palgalõhe sünnib sellest, kes millisel toolil üldse istub.

See on struktuurilise mehhanismi klassikaline näide: süsteem ei pea kedagi diskrimineerima, piisab sellest, kui võimu jaotus peegeldab varasemaid valikuid, mis peegeldavad omakorda veel varasemaid valikuid, kuni sa jõuad tagasi aega, mil küsimust ei peetud küsimuseks. Annely Akkermann juhib rahanduskomisjoni - see on üks kolmest, ja ka kõige mõjukam. Aga kolm üheteistkümnest ei ole pariteet, see on viisakas arv, millega saab raportitesse kirjutada, et "naised on esindatud".

Keegi ei otsustanud, et nii peab olema. See on peaaegu hullem.

Presidendi kantselei ja 300 000 eurot, mida polnud, kuid mis kulutati ära

Kujuta ette, et lähed poodi, taskud tühjad, kuid valid välja ostukorvitäie kraami, maksad ära ja alles kassas selgitad müüjale, et raha tuleb hiljem - loodetavasti. Presidendi kantselei tegi 2024. aastal midagi strukturaalselt sarnast, ainult et ostukorv oli täidetud nõunikega ja arve oli 300 000 eurot.

Paavo Nõgene selgitas olukorda ERR-ile lausa filosoofilise rahuga: "Meil polnud teisi variante. Nõunikud tuli ju tööle võtta." See lause on ilusaim kokkuvõte sellest, kuidas eelarvedistsipliin ja vajaduspõhisus kohtuvad - ning vajaduspõhisus võidab, nagu alati, sellesama rahuolekuga, millega vesi võidab liiva. Mitte draamat, mitte skandaali, lihtsalt gravitatsioon.

Võrdluseks: kui mõni eraettevõte palkab spetsialisti ilma eelarvekatteta ja esitab seejärel arve riigile, nimetatakse seda üldjuhul millekski, mida prokuratuur vaatab huviga. Avaliku sektori institutsioon teeb sama asja ja see on lihtsalt "lisaeelarve taotlus."

Rainer Saks, presidendi julgeolekunõunik, teenib 6 500 eurot kuus - tunduvalt rohkem kui tema eelkäija. See on mõistetav: julgeolekuteema on 2024. aastal olulisem kui kunagi varem ja tippspetsialistid maksavad turuhinnas. Küsimus pole Saksa palgas, küsimus on selles, kas lepingule alla kirjutades teati, et raha pole, või arvati, et see on kellegi teise mure.

Annely Akkermann, rahanduskomisjoni esimees, märkis tabavalt: "Ega presidendi kantseleil ei ole olukord teistest keerulisem või erilisem." Mis tähendab, et nii see süsteem töötabki - kulutused esmalt, põhjendused hiljem, eelarve kusagil keskel korraks mainitud.

Tööinspektsioon on ukse taga. Mis edasi saab, on täiesti lahtine küsimus

Alates 2024. aasta juunist on Tööinspektsioonil õigus teha järelevalvet soolise palgaerinevuse üle avalikus sektoris. See on sisuliselt sama, kui anda kellegi naabrile õigus kontrollida, kas su köök on puhas - formaalselt on voli olemas, aga keegi ei tea täpselt, mis juhtub, kui ukse avad ja köök osutub täieks katastroofiks.

Küsimus, kas see muudab Riigikogu sisekorraldust, on ametlikult vastuseta. Parlament, mis kirjutas EL-i palga läbipaistvuse direktiivi üle oma seadustesse, ei ole avalikult selgitanud, kuidas ta kavatseb ise nendele reeglitele vastata. See on epistemoloogiliselt huvitav olukord, mida rahvakeeles nimetatakse topeltstandardiks.

Süsteem, mis uurib iseennast, on ajalooliselt andnud... värskendavaid tulemusi. Eesti sooline palgalõhe on 13,1 protsenti ja langustrendis - see on hea uudis. Aga Riigikogu palgalõhe jääb lahendamata: juhatus on täielikult meessoost, kolmest naisjuhiga komisjonist jääb puudu kaheksast ja Tööinspektsioon seisab ukse taga naeratusega, mida on raske tõlgendada. Naera või nuta - vastus on tõenäoliselt mõlemat.