Rekordeelarve ja ministritooli tühjenemine: kaitsehangete läbipaistvus surve all

Eesti ajaloos suurim kaitseinvesteering ja kaitsehangete läbipaistvuse kriis langesid kokku täpselt samal päeval. 2. septembril 2026 astus kaitseminister Hanno Pevkur ametist tagasi, samal ajal kui riik kulutab kaitsele 2,4 miljardit eurot ehk 5,4 protsenti SKP-st. Kui raha voolab rekordtempoga sisse, aga keegi ei suuda täpselt öelda, kus see on, on tegemist millegi enamaga kui pelgalt raamatupidamisveaga.

Riigikontrolli audit avalikustas 1,2 miljardi euro suuruse ebaselguse varude arvepidamises. See ei ole abstraktne number bürokraatia sügavustes. See on pool Eesti aastasest kaitseeelarvest, mille kohta kõrgeim järelevalveorgan ei suutnud anda hinnangut, sest andmed lihtsalt ei olnud piisavad.

Samal kuupäeval, 2. septembril 2026, valis Riigikogu Eesti uueks presidendiks Ülle Madise. Kaks ajaloolist sündmust, kaks täiesti erinevat signaali riigi tuleviku kohta. Ühelt poolt institutsionaalne uuenemine, teiselt poolt institutsionaalne rike.

Pevkuri lahkumine ei olnud vaid ühe poliitiku karjääri käänupunkt. See peegeldab süsteemset pinget, mis on kasvanud koos kaitseeelarvega: mida kiiremini raha liigub, seda suuremad on nõudmised kontrollmehhanismidele, ja seda ilmsem on nende puudumine. Kiirus ning läbipaistvus on loomupärased konkurendid.

Paradoks on terav. Eesti on Euroopa NATO-liitlaste seas üks väheseid riike, kes tõepoolest panustab julgeolekusse nii, nagu artikkel 3 nõuab. Ometi näitab Riigikontrolli audit, et kasv on ületanud institutsioonide suutlikkuse seda kasvu hallata. Rekordeelarve varju jääb rekordmõõtmetes küsimärk.

Mida tähendab kaitsevõimekus, kui alusandmed ise on ebausaldatavad?

Arvepidamise must auk: 1,2 miljardit eurot, mida Riigikontroll ei suutnud hinnata

Kaitseeelarve kasvab, aga numbrid ei klapi. Riigikontroll seisis silmitsi olukorraga, kus 1,2 miljardi euro suuruse varude saldo õigsuse kohta polnud võimalik anda mitte mingisugust hinnangut - mitte positiivset, mitte negatiivset. Põhjus oli ühene: arvepidamine oli nii puudulik, et auditeerimine muutus sisuliselt võimatuks.

Eriti räsiv on üks konkreetne detail. Kaitsevägi suurendas varude saldot tagasiulatuvalt 99,7 miljoni euro võrra, kuid ilma nõuetekohaste algdokumentideta. Riigihangete seadus ja Euroopa Liidu raamatupidamisdirektiivid nõuavad, et iga tehingu taga oleks tõendatav dokumentatsiooniahel. Kui see puudub, ei ole tegemist mitte pelgalt bürokraatliku nõrkusega, vaid kontrollitava vastutuse täieliku kokkuvarisemisega.

Mida see maksumaksja jaoks tähendab? Riski kannab lõppastmes kodanik. Kui avaliku sektori raamatupidamine ei suuda tagada numbrite jälgitavust, siis kaob ka võimalus hinnata, kas ressursse kasutati sihipäraselt. 1,2 miljardit eurot on summa, mis ületab paljude Euroopa väikeriikide aastaeelarveid täielikult - ja see on summa, mille kohta puudub usaldusväärne arvestus.

Institutsionaalne käitumine räägib enda eest. Tagasiulatuv saldobaasi korrigeerimine ilma algdokumentideta viitab sellele, et probleemid ei ole tekkinud üleöö, vaid on kogunenud süsteemselt.

Sarnastes olukordades, kus riiklikud auditid on tuvastanud dokumenteerimislünki kaitsehangetel - nii Leedus 2021. aastal kui Ühendkuningriigis järelvalvearuannetes pärast kiireid hankeid - on leitud, et kiirus ei õigusta kontrolli ohverdamist. Eesti kontekstis on küsimus terav: kas kasvav kaitseinvesteering eeldab paremat kaitsekulutuste järelevalvet või loob see katte, mille taga kontrollist mõnda aega mööda vaadata?

India laskemoonaaffäär: ettemaksed, ebakvaliteet ja rahvusvaheline arbitraaž

Sõja ajal hangitakse kiiresti, kuid kiirus ei vabasta vastutusest. Eesti sõlmis India ettevõttega 70 miljoni euro suuruse lepingu laskemoona hankimiseks Ukrainale, valides tarnijaks firma, mis polnud varem laskemoona tootnud. Ettemaksed tehti. Kaup tuli.

Kaup ei töötanud.

Eesti keeldus laskemoona vastu võtmast, sest see ei vastanud kvaliteedinõuetele. Otsus oli õige ja isegi põhimõtteline: RKIK-i esindaja sõnastas selle üheselt - Eesti ei saada Ukrainale laskemoona, mis pauku ei tee. Sõjalaval on ebakvaliteetne mürsk hullem kui mürski puudumine, sest see loob vale turvatunde ja koormab logistikat.

Praktiline küsimus on aga järgmine: kes andis loa teha ettemakseid tootjale, kelle tootmisvõimekus polnud tõestatud? Riigihanke loogika eeldab, et tarnija suutlikkust hinnatakse enne lepingu sõlmimist, mitte pärast seda, kui raha on liikunud. Kaimo Kuusk kinnitas, et hanked ja riskide hindamine on RKIK-i vastutusala - see piiritleb vastutuse, kuid ei selgita, milliseid tagatisi nõuti.

Juhtum on nüüd suunatud rahvusvahelisse arbitraaži. See tähendab, et maksumaksja raha on seotud pikaajalises õigusvaidluses, mille tulemus on ebaselge ja kulud kasvavad iga menetluskuuga. Rahvusvaheline arbitraaž on aeglane, kallis ja oma loomult avalikkuse eest varjatud.

Pretsedent mõjutab otseselt seda, kuidas Eesti tulevikus välisriikide tarnijatega läbirääkimisi peab ja milliseid riske lepingutesse sisse kirjutatakse. Kui 2,4-miljardilise kaitseeelarvega riik ei suuda ühe hanke raames kontrollida tarnija elementaarset tootmisvõimekust, tekib küsimus, millised hankestandardid tegelikult kehtivad. Kiviõli 300-miljonilise laskemoonatehase rajamine ja 1,6-miljardiline pikamaa laskemoona hange seisavad ukse ees - need numbrid nõuavad, et India juhtumi vead ei korduks.

Kiirus ning läbipaistvus on loomupärased konkurendid.

RKIK-i vastutuse labürint: kes hangib, kes kontrollib ja kes vastutab

Kujutage ette bürokraatlikku labirintti, kus iga vastutuskorruse uks viib järgmise ukse taha. Kaitseministeeriumi kantsleri Kaimo Kuuse sõnul on hanked RKIK-i rida ja nemad hindavad ka riske. See lause kõlab lihtsalt, kuid sisaldab midagi palju keerulisemat: vastutuse üleandmist institutsioonile, mille tegevus ei ole alati avalikult kontrollitav.

RKIK väidab, et 75% hangetest viiakse läbi avaliku konkurentsiga. Number on esitluslik ja rahustavalt täpne. Ometi kerkib Hiiumaa Kõpu radariposti hanke puhul esile vastuolu: hanke tehnilisi tingimusi muudeti viisil, mis kohtles pakkujaid ebavõrdselt, juhtides tähelepanu sellele, kuidas formaalne avatus ja tegelik konkurents ei ole alati sama asi.

Korruptsioonivaba Eesti juhtis sellele läbipaistmatusele tähelepanu, kuid küsimus jääb rippuma. Kui reeglid muutuvad hankeprotsessi keskel, ei ole viga tingimata korruptsioonis, vaid institutsioonilises kultuuris, kus kiiruse imperatiiv trumbib menetlusliku täpsuse. Radarijaam on konkreetne, 44-meetrine ja vaadeldav objekt, kuid otsuste ahel selle taga on hajus.

Eesti kaitseeelarvest voolab 2026. aastal läbi 2,4 miljardit eurot ja kasvutrajektoor jätkub. Kui hankeprotsess on suunatud institutsioonile, mille sisemine vastutus on auditeerijatele läbipaistmatu, siis kasvab raha koos riskiga, mitte kontrollivõimekusega. Kantsler ütleb, et vastutus on RKIK-i oma. Riigikontrolör ütleb, et lepinguid varjati. Kahe väite vahel jääb tühjus, mida maksumaksja täidab.

Riigisaladus kui järelevalve sein: RKIK ja varjatud lepingud

Julgeolek nõuab saladust - see on aksioom, mida ükski NATO riik ei vaidlusta. Kuid riigikontrolör Janar Holmi süüdistus puudutab midagi muud: RKIK varjas auditeerimise käigus olulisi lepinguid, mis puudutasid kaitseotstarbelise abi vahendamist välisriikidele. Siin ei ole tegemist legitiimse julgeolekuvajadusega, vaid sisekontrolli takistamisega.

Võrdluseks: Suurbritannias omab parlamendi kaitsekomitee ligipääsu salastatud hankedokumentidele rangete menetlusreeglite alusel. Prantsusmaal on Cour des Comptes volitused laiendatud kaitsekulutuste auditeerimisele ka siis, kui teave on osaliselt salastatud. Eestis aga puutub Riigikontroll kokku müüriga seal, kus peaks toimima süstemaatiline järelevalve.

Küsimus ei ole selles, kas kaitsehankeid peaks üldse saladuses hoitama. Küsimus on, kes otsustab, mis jääb varjule ja mis mitte. Kui seda otsustab auditeeritav asutus ise, on järelevalve muutunud formaalsuseks.

Strukturaaalne lahendus - Riigikontrollile laiem, kuid rangelt reguleeritud ligipääs salastatud kaitsehangetele - ei ole radikaalne idee, vaid paljudes lääneriikides juba toimiv praktika. Eesti kaitseeelarve ulatub 2026. aastal 2,4 miljardi euroni. Mida suurem on summa, seda suurem on kiusatus kasutada riigisaladust mitte riigi, vaid asutuse enda kaitseks.

Kas Eesti on valmis looma mehhanismi, mis eristab need kaks?

Tulevik: kodumaised tehased, hiiglaslikud hanked ja usalduse taastamine

Kiviõli ei ole kunagi olnud kaitsestrateegia kese, kuid numbrid viitavad muutusele. ARCA Baltics Operations plaanib rajada Põhja-Kiviõlisse 300 miljoni euro suuruse laskemoonatehase, mis tähendaks kodumaist tootmisvõimekust seal, kus seni domineeris import. Kaitsehangete lokaliseerimine ei ole enam pelgalt poliitiline soovunelm, vaid majanduslik vajadus, mida kinnitas India juhtum käegakatsutavalt.

Paralleelselt läheneb pikamaa laskemoona hanke kriitiline faas: 1,6 miljardi euro suurune leping, mille tarned on prognoositud aastateks 2027-2028. See tähendab, et reformidel on kitsas ajaaken. Kui arvepidamise korrastamine, järelevalve tugevdamine ja RKIK-i vastutusahela selgitamine ei valmi enne esimesi tarneid, kordub tulevaste auditite stsenaarium tänasest tuttavalt.

Eesti kaitseeelarve on 2026. aastal 2,4 miljardit eurot ehk 5,4% SKP-st. See on hüpe, millele institutsioonid peavad sammu pidama. Uueks presidendiks valitud Ülle Madise asub ametisse 12. oktoobril 2026 ja omab õiguskantslerina pikaajalisi kogemusi demokraatliku järelevalve tagamisel.

Küsimus ei ole selles, kas Eesti suudab ehitada tehase või sõlmida miljardilepinguid. Küsimus on kaitsehangete läbipaistvuses: kas riik suudab tagada, et iga kulutatud euro on järgmisel aastal täpselt samas kohas raamatupidamises nagu täna.